Euroopas käib sõda terroristidega, kes ahistavad meie tütreid, tapavad meie poegi, hävitavad meie vara, on muutnud meie tavapärase ja oodatava eluolu erakordselt ebaturvaliseks. Terroristid sunnivad meid kahtlema riigi suutlikkuses, muutma keelekasutust, riietamisvabadust ja -maneere, sunnivad ümber mõtestama meie kultuuri koosseisu kuuluvaid nähtusi, tunnistades neid õigeks või mitteõigeks. Ja see surve on pidev ning on küllaldaselt märke, et me hakkamegi muutuma.
Tõsi, Euroopa Liidu seelikus rosimannus oma suhteliselt värskes kõnes saksa rahvale ja maailmale kinnitas, et ülaltoodu esinemist on küll märgata ja see solvab, kuid samas ta kinnitas, et need asjaolud ei muuda siiski tema poliitikat ja valikuid seoses nn põgenike poliitikas. Lahtiste uste migratsioonipoliitika jätkub. Merkel rõhutas, et me PEAME sellele suurele väljakutsele lihtsalt vastu seisma ja vastu pidama. Ta kinnitas, et Saksamaa jääb kindlaks oma põhimõtetele ja annab varjupaika neile, kes seda väärivad.
Väärikad omakorda võtavad kirved ja pommid ning mõne aja pärast kõlab taas nende sõjakas „allahu akbar“. Parimal juhul ehitavad aga üles oma pesa kuskile Euroopa suurlinna slummi, kehtestavad seal šariaadiseadused ja marsivad halattide hõljudes mööda Londonit, Pariisi, Tallinna, sidudes enda külge üha uusi ja uusi kõhklejaid II või III põlvkonna allahhuakbaaridest.
Tänane vasakliberaalne EPL kirjutab Kaja Kallase üleskutsest, et: "... peatame abielureferendumi ja keskendume ainult koroonale ...".
Seega ta ütles - ärme SEDA teeme, teeme midagi MUUD.
Üleskutse lähtub sellest, et järgmisel nädalal tuleb riigikogul tegeleda abielureferendumiga. Tähtajad ju kukil. Kaja Kallase arvates ajal, kui koroonaviirus on kontrolli alt väljas, on see küll viimane asi, millega peaks tegelema. Tegelikult on selge, et selle üleskutse ajendiks on asjaolu, et opositsioon (sotsialistid koos vasakliberaalse reformierakonnaga) plaanivad rünnata demokraatlikku otsustuskorda, eesti demokraatlikku ja parlamentaarset menetlussüsteemi ning obstruktsiooni kaudu jooksutada umbe parlamendi töö.
Kuulasin nüüd siis ära diktaatori Putini kõne. Peetud seoses vallutussõjaga Ukrainalt anastatud territooriumite annekteerimise sooviga. Ilmselge sooviga, et tugevdada vene imperialismi ja impeeriumit ning seda va nn vene maailma (russki mir), kus venelaste duce on püüdmas juhtivat rolli.
Mulje.
Noh kõigepealt ta hilines ca 15 minutit. Nagu ikka. Olen alati imestanud, miks ta pidevalt hilineb. Pole oluline, kas ta kohtub mõne presidendi, peaministri või majesteetliku esindajaga. Ikka lompab ta kohtumisele märkimisväärse hilinemisega. Ainult üks kord on mulle teada, kui Putinile samaga lajatati ning selle julgustüki autoriks oli Türgi president Erdogan.
Olen eeltooduga seoses mõtelnud, et kui naiste juures peetakse hilinemist loomulikuks, sest see "tava" on juba traditsiooniliselt seotud nende sooliselt kõrgema positsiooniga, meikimisega, sättimisega... Äkki läks diktaatorilgi silmade värvimise ja puuderdamisega rohkem aega kui eeldas? Või neelas rahusteid, kogus julgust ...?
Jälgides juba pikemat aega uudiseid TA võidukäigust, on minu arvates ühiskonna jaoks kõige olulisem asjadega kohaneda. Jah taas see märksõna - KOHANEMINE.
Ma kirjutasin 2023 aastal juba, et: "on vaja hoopis kaaluda kohanemist muutuva ühiskonnaga. Vaja mõtelda sellele, kuidas motiveerida töötamist
Olgu siis selles, et meie ühiskonnas toimub arutu ingliskeelestumine (van. kadakasakslus, nüüd võsajänkilisus?). Et meile on vaja poliitikuid väärtusküsimuste jaoks, sest majandus-matemaatikaga saab hakkama ka TA (tehisaru). Vajame riiki, mitte riigiaadli jaoks loodud
Euroopa Liit tahab turukaitse sildi all maksustada oluliselt enam Aasia odavkaupade tarneid Euroopa Liitu. Põhjenduseks tuuakse igasuguseid asjaolusid. Alates sellest, et Aasia (eelkõige Hiina) kaup pole ohutu, ei ole kontrollitud, on ebakvaliteetne, ei vasta meie tarbijakaitse ja rohepöörasuse
Et rahanduskomisjon teeb oma otsuse järgmise aasta kevadel? Aga, miks mitte juba siis peale riigikogu valimisi, mida nad pigem sooviksid?
Ühesõnaga on taas tegemist tõestusega, et nn rahvaalgatuse portaali kaudu kogutud allkirjad sisuliselt ei tähenda valitsejate jaoks midagi. Otsuseid teevad nad
...
Kuidas liberaalid tüürivad meie ühiskonda õiguslikku nihilismi e. seadusetusesse ja anarhiasse
Me isegi ei tea enam, mis see viimane e. perekond on!?
Meie liberaalne riik on valinud täiesti teadliku tee õigusmõistete hägustamise suunas. Sest sogases vees on teatavasti hea kala püüda - meil ühiskonda muuta.
Valitseb arusaam, et kui ei ole võimalik asjadest konkreetselt aru saada, siis liberaalne lähenemine võtmeküsimustele annavad "avatud võimaluse ja arusaama" asjade tõlgendamiseks. Täna olen mees, homme arvan, et olen naine ja nii see on - seaduslik ja õige. Asjad enam ei peagi olema konkreetsed ning mõistetavad. Konkreetsus ja mõistetavus on ilmselt konservatiivne ja vanamoodne. Vähemalt äärmusliberaalide jaoks.
TEGELIKULT on selle asja nimi õiguslik nihilism, kuhu meie ühiskonda liberaalsete lippude all tüüritakse.
PEREKONNAST rääkides oli ka meil vähemalt 2014. aastani täiesti selge ja ühiskonnas aktsepteeritud arusaam, mis asi see on. Siis aga kehtestati meil parlamentaarset teerulli kasutades ning ebademokraatlike meetoditega paralleelabielu või paralleelperekonnaseadus (kooseluseadus) ning normaalselt aru saadavad ja reguleeritud normid läksid lappama. Loperdavad tänase päevani. Juba 8 aastat segadust.
Vanasti oli nii, et me kõik teadsime kompromissitult ja kehtivale põhiseadusele tuginevalt (PS § 27), et perekond on ka meil rahva püsimise ja kasvamise alusena riigi erilise kaitse all. Perekond sotsiaalse ja loodusliku nähtusena sai kasvada vaid kahe erineva soo kokkupuutel. See sama paragrahv oma järgnevates lausetes viitaski arusaadavalt nii vanematele, abikaasadele kui lastele - põhiõigustele ja kohustustele.
Lisaks põhiseadusele oli meil perekonnaseadus (on ka praegu nn PKS), mis kõik muu vajaliku lahti seletas ilma, et oleks pidanud kehtestama PEREKONNA kui nähtuse mõistmise huvides konkretiseeritud legaaldefinitsiooni. Tõsi - PKS sidus perekonna mõiste otseselt ja ametlikult abielulise suhtega. Sellegipoolest keegi isegi ei kahelnud, mis asi on perekond - koos elavad mees ja naine ning nendega ühisesse leibkonda kuuluvad ülenejad või alanejad sugulased - vanemad, lapsed, teatud tingimustel lapsendatud lapsed.
Aga siis tuli kurikuulus ja lõhestav 2014. aasta kooseluseadusega ja täna ei oska perekonna mõistet isegi advokaadist peaminister enam lahti seletada. Tema arvates on perekond asi, mida igaüks võib defineerida nagu tahab.
Kuidas on võimalik põhiseaduse kaitse all hoida nähtust, millel pole piire, määratlust, mida pole võimalik mõista ning millel puudub sisu? Täpselt see ongi liberaalide valitud tee - teatud mõistete hägustamine kuni nende kadumiseni ühiskonnast ja sotsiaalsest käibest. See ongi ühiskonna kommete ja traditsioonide tapmise tee ja uue liberaalse ühiskonna ehitamise tee, läbi normaalsuse purustamise, vastuolude tekitamise ja õigusliku nihilismi.
Kusjuures on hämmastav see, et kuigi perekonda kui nähtust enam meie riik ei mõista, olles muutnud selle nähtuse sisutuks sõnakõlksuks, samas peab ta siiski statistiliselt oluliseks arusaama sellest, mis see on.
Näitena võib tuua riiklikku statistika seadust (RStS), mis kohustab rahvaloenduste läbiviimisel võtma aluseks ühiskonna statistilised üksused. Nendeks on RStS § lg 1 kohaselt füüsiline isik, perekond ja leibkond. Nii esimese kui kolmanda nimetatu definitsioon on selge, leibkonna mõiste isegi samas seaduses toodud, siis perekonnaga on asi mäda.
Lõpetuseks ja illustratsiooniks toon ära eile riigikogu suures saalis minu poolt peaministrile esitatud küsimuse ja saadud vastuse. See näitab seda, et minu poolt eeltoodu on tõele vastav ja ka juristist peaministril on suhteliselt suva, kuidas perekonda käsitleda.
Aga perekonnast algab riik, see on ühiskonna ehituskivi ja alus. Perekonna kadumisega kaob varem või hiljem ka riik.