Minu poole pöörduti ajaleht HARJU ELU kaudu printsipiaalse küsimusega. Paluti selgitada põhimõtet, miks mina ja rahvuskonservatiivide saadikud olid möödunud nädalal valitsuse poolt parlamendile (riigikogule) esitatud lisaeelarve vastu. Selgitus paluti anda ajalehele sobivas formaadis, mis mahuks 4000 tähemärgi sisse.
Tunnistan kohe, et see formaat on alatihti mulle kättesaamatu, sest suuri asju, mida oli ka Eesti tähenduses vaieldamatult 800 miljoniline lisaeelarve, selgitada ühel või poolteisel lehel, see on suhteliselt raske ülesanne. Aga kuna tegemist oli vaid põhimõttelise (rõhk sõnal "põhimõtteline") selgitusega, siis sai see pähkel puruks hammustatud moel, mida täna-homme-ülehomme on võimalik lugeda ajalehe "Harju Elu" paberversioonist. Kas ka netiversioonist, seda ma kahjuks ei tea.
Seepärast toon ma netiversioonina selle siin ära sellisena, nagu ma selle ajalehetoimetusse saatsin.
Miks EKRE saadikud olid põhimõtteliselt lisaeelarve vastu?
Kõigepealt annan lihtsustatud ja väga tõese vastuse. Hiljem pisut täpsustan asjaolusid.
Tuleb kõigepealt lähtuda sellest, et rahvuskonservatiivid ei olnud lisaeelarve vastu vaid olid vastu sellele, kuidas see lisaeelarve vastu võeti ja lisaks olime vastu lisaeelarves sisalduvatele poliitilistele otsustele, mis olid karjuvas vastuolus nende tegelike lubaduste ja väidetega, millega lisaeelarve vajadust üldse põhjendati. Teisisõnu sai faktiks, et lisaeelarvega ei püütudki saavutada seda, mida väideti ja väidetakse tänaseni.
Peamiseks põhjuseks toodi see, et Ukraina agressiooni valguses vajab riik täiendavaid ressursse suunata laiapindsesse riigikaitsesse, mida tagatakse lisaeelarvega. Väideti, et lisaeelarve ainuke põhjus tuleneb Eesti sõjalise kaitse, sisemise turvalisuse ja energiajulgeoleku tugevdamisest ning Eesti laiapindse julgeoleku ja vastupanuvõime suurendamisest.
Tegemist oli valeliku positsiooni esitamisega, sest kogu lisaeelarve mahust e. 900 miljonist eurost oli reaalse riigikaitse küsimustega seotud vaid 6-12 miljonit, olenevalt tõlgendusest. Seega reaalselt läks riigikaitsesse 0,6-1,3%.
Avage eelarve riigikogu kodulehel ja te imestate - märkimisväärne osa sellest pole kaugeltki seotud sõjalise taustaga vaid on pigem suunatud Reformierakonna poolt oma poliitiliste tegevuste toetamiseks, võib isegi öelda, et valimisvundamendi kindlustamisele. Heaks näiteks saab tuua ajakirjandusväljaannete käibemaksu alandamine 5-le %-le. Seegi olevat seotud laiapindse riigikaitsega, sest ajakirjanduse kättesaadavus olevat üks selle alustest.
Rahandusminister selgitaski kõiki finantspositsioone laiapindse riigikaitsega, mille taha peideti kõik, mis vähegi küsimusi tekitas.
Oma protesti realiseerimiseks meil muud võimalust ei olnudki kui sellisele valelikule ja kahepalgelisele lisaeelarvele anda vastuhääl.
Rahvuskonservatiivide algne seisukoht ei olnud kaugeltki lisaeelarvele vastu olla. Enamgi veel – me soovisime esitada sellesse omad täiendused, mis seisnesid reaalsetes finantsmeetmetes näiteks erinevate maksude alanemise, rahvale seatud finantskoormiste vähendamise näol, millega oleks saanud tõsta rahva elujärge, alandada reaalselt inflatsiooni mõju ja tugevdada inimeste hakkamasaamist praegustes keerulistes oludes.
Kuivõrd meie ettepanekuid ignoreeriti, siis alustasime obstruktsiooniga, mille eesmärgiks oli sundida koalitsioon läbirääkimiste laua taha. Selline lähenemine on tavapärane ja on tulemuslik. Lõpeb see tavapäraselt nii, et obstruktsiooni käigus esitatud seaduse paranduse ettepanekud võetakse 99% osas tagasi, jättes alles vaid kõige olulisemad e. need, millises osas koalitsiooniga kompromissile jõutakse.
Koalitsioon aga valis teise tee. Ta ei kaalunudki kompromissi, opositsiooni (nii EKRE, Isamaa kui ka sotside) ettepanekuid vaid lõi ukse meie nina ees kinni, laskumata vähimassegi debatti lisaeelarve üle. Ta hoopis sidus selle valitsuse usalduse küsimusega, mis võimaldab parlamentaarsed debatid välistada, minna edasi lihtsustatult ja kiirendatud korras.
See omakorda viis selleni, et seoti mitmed teisedki lisaeelarvega seotud eelnõud kobarasse ja KÕIK need seoti omakorda valitsuse usaldushääletusega. Enamgi veel – ka järgmistesse töönädalasse, mis on veel ees, puistatakse erinevaid seadusi, millised samuti seotakse usaldushääletusega. Mis siis, et need pole enam isegi lisaeelarvega seotud. Riik on võtnud uue poliitilise kursi, valinud uue formaadi, mis pole aga teps enam parlamentaarne.
Selline valitsuse usaldusega sidumine üksikute seaduste puhul on küll varemgi esinenud, kuid sellised massilised sidumised, paljude seadustega, see on esmakordne.
Peamine probleem on siin ikkagi selles, et valitsus on lõplikult realiseerinud oma soovi muuta riigikogu valitsuse kummitempliks, välistanud sellega parlamentaarse ja demokraatliku diskussiooni ning sisuliselt alustanud riigi valitsemist dekreetidega.
Pole vale väita, et parlamentarism on päikeseloojangu poole saadetud, Riigikogu (parlament) faktiliselt tühistatud. Valitsus võib edaspidigi esitada parlamendile misiganes eelnõu, siduda selle usaldushäältega ja rullida ilma komisjonide ja debatita kiirendatud korras vastuvõtmisele. Vere maitse suhu saanud loom ei loobu läbitestitud mõnust.
Tegemist on samas parlamentaarse riigikorra naeruvääristamisega ning sellisel moel vastuvõetavad seadused, olgu need head või halvad, ei ole demokraatlikule riigile ega ühelegi demokraatiat ning pluralismi hindavale erakonnale vastuvõetavad.
Rahvuskonservatiivid on sellise diktaatidel ja valitseja dekreetidel, opositsiooni välistava riigikorra vastu!
Paul Puustusmaa
EKRE saadik Harju-Raplamaalt