Ilmar Raag pakub stsenaariume Vene-Ukraina sõja lõpu osas.
Ta teeb seda ettevaatlikult ja vaoshoitult. Vormistades mõtteid ja stsenaariume selliselt, mis lõppkokkuvõttes ennustab aastakümnete pikkust jätkuvat konflikti.
See on vastuolus tema artikli lõppsõnumiga.
Lõppsõnumiks on tema viimane pakkumine - kümme aastat "segaseid aegu" selle nimel, et järgmised sada aastat elada rahus.
See on kahjuks poolpidune utoopia ja mitterealiseeritav. Seda põhjusel, et ka Venemaa režiimi ajutine "demokratiseerimine" ei jahuta maha venelaste himu impeeriumi laiendada.
Siis lihtsalt järgneb kümnele segaduse aastale kümnend "jeltsini laadset süsteemi", milline läänemaailmale taas koti pähe tõmbab. Siis asub läänemaailm Venemaad poputama, hellitama ... too omakorda vaikselt aretab oma rahvas imperialismiihalust edasi ja valmistub uuteks sõdadeks. Teatavasti on suure Venemaa riigidoktriin sisaldanud riigi sünnist alates (1917) paradigmat, mille kohaselt Vene riik peab valmistuma pidevalt sõjaks, sest kõik ta naabrid ja maailm tervikuna tahab teda justkui hävitada.
Selline Venemaa arusaam on selle riigi vähkkasvaja sisu, mida pole võimalik muuta. See riik on 100% vigane ja oma sõjakuse, imperialismiihaluse tõttu mittekõlblik maailmapoliitika osana.
On ainult ÜKS võimalus haiguse raviks ning see on ta killustamine - Venemaa tükeldamine väiksemateks riikideks, erinevate poliitiliste režiimide ja riikliku süsteemiga.
Vaid siis jahtub maha ta agressiivsus, teiste rahvaste anastamise ihalus. Ja kuigi igas Venemaa killukeses jätkub hingitsemist impeeriumiihalus, siis tükeldamine suunab selle jõu-õla ta enda kildude taasliitmisele, milline omakorda märkimisväärselt pikaks ajaks - paljudeks põlvkondadeks võtab ohu maha naaber-rahvaste (riikide) suunal ning veelgi pikemaks ajaks matab maha Venemaa ohu globaalse maailmarahu ohustamise osas.
Aga Ukraina võidu määramise alused tekivad ALLES siis, kui Venemaa on sõjaliselt lõpuni kurnatud ja ta rahva sisemise rahulolu tase kutsub esile revolutsiooni või riigipöörde ohu.
Kõige halvem on olukord siis, kui Vene-Ukraina olukord lõpeb vaherahuga näiteks 2014. aasta rindejoonel, isegi mõlema riigi piisava kurnatuse toetusel.
See tähendab, et mõlemad riigid on küll kurnatud, kuid Ukraina infrastruktuur on piisavalt sodiks pekstud erinevalt Vene riigi omast. See on veel täiesti puutumatu nagu poleks sõda olnud.
Seega mõlemad puhkavad. Paraku ka valmistuvad jätkukonfliktiks. Siinjuures Ukrainas toimub see oluliselt aeglasemalt kuivõrd algab paralleelne ülesehitustöö. Venemaa vajab ainult relvade tootmist. Kõik muu on tal säilinud kõige paremas korras. Sellisel juhul on Venemaal võimalik esitleda ka oma teooriaid võidust Ukraina, NATO ja kogu läänemaailma üle ning oma rahvast üles kütta. Samal ajal on läänemaailmas jätkuvalt kasvav hirm, mida toidab ebakindlus Vene-Ukraina separaatjoonel, majanduslangus ning Euroopa Liidu lääneprovintside - eelkõige Saksamaa, Prantsusmaa paadunult kapitulantlik hoiak ja nende selge usk XXI sajandi "Müncheni kokkulepe" (esimene oli 1938) seekordsesse edusse.
Lääneriikide naiivsus Venemaa suhtes pole tänaseni kadunud nagu pole ka kadunud sõjaka Moskoovia (mongoli-tatari eelastelt päritud) poliitiline geen revanšistliku ja imperialistliku poliitika elluviimiseks kõikide esivanemate poolt päritud kommete, barbaarsuse ja räpasusega.
Paul Puustusmaa