Sündiv koalitsioon, nimetame neid siis sisemiste erimeelsuste tõttu luige-haugi-vähi koalitsiooniks, usaldas peaministri toolile tagasi Kaja Kallase.
Iseenesest ei midagi imelikku, kui välja arvata see, et Isamaa juht Seeder nagu ka partei esimene ešelon on korduvalt varasemalt väitnud, et Kaja Kallas on sellele positsioonile kõlbmatu.
Isamaalaste poolt koalitsiooniläbirääkimiste ajal edastati erinevaid kanaleid pidi signaale, et nemad esitavad hoopis Helir-Valdor Seederi kandidatuur uut koalitsiooni juhtima. Aga tegelikkuses ... nagu ikka.
Mõnevõrra kummalisem oli aga see, et kui riigikogu pidi täna otsustama Kaja Kallasele volituste andmist uue valitsuse juhtimiseks, siis tugineti avalikult väidetele, et see valitsus ja koalitsioon hakkavad toimetama koalitsioonilepingu alusel. Mitmeid nimetatud lepingust väljuvaid vektoreid on ka meedias tutvustatud, kuigi lepingut ennast ei olnud avalikustatud.
Niisiis asus Kaja Kallas täna riigikogult endale volitusi paluma, kuid tema kõlblikkus peaministri positsioonile oli pandud tugeva kahtluse alla nii opositsiooni kui ka partnerite poolt.
Tugineda sai siis ehk koalitsioonilepingule, kuid seda polnud riigikogu liikmetest, sealhulgas mina, näinud. Võibolla koalitsioon teadis selle täpsest sisust, kuid opositsioonipoliitikud said koalitsioonilepingule ligi alles ERR uudisteportaali kaudu vahetult enne Kaja Kallase etteastet riigikogus. Kuidas sa siis sellises olukorras saad anda toetust ja vajutada rohelist nuppu? Nagu põrsa kotis ostmine.
Kiirelt sirvides tekkis loomulikult riigikogu liikmetel palju, sealhulgas tõsiseid ja kriitilisi küsimusi, millest viimastele Kaja Kallas eriti vastata ei soovinud. Olgu siis näitena toodud Helle-Moonika Helme õigustatud küsimus omastehoolduse ja riigirahade kantimise võimalikkuse kohta ja sellest tulenevate võimalike huvide konflikti osas, kui arvestada Kallase valitsuse rahandusministri Keit Pentus-Rosimannuse istumist rahandusministrina riigi rahakoti otsas, aga tema perekonna valitsevat staatust omastehoolduse ja hooldekodude osas.
Nagu arvata võis, ega Helle-Moonika siin Kajalt vastust küsimusele saanudki. Miks ma ei imesta?
Tagasi minnes koalitsioonilepingu juurde, siis see oli täis paatoslikkust, kuid palju väheusutavust, et mitte öelda valet, hakkas silma küll.
Olgu viimase osas silma hakanud väide: "... soovitakse luua ka soodsad tingimused Eestisse põgenenud ukrainlaste tagasi pöördumiseks oma kodumaale..."
Olen korduvalt nii isiklikult riigikogu puldis olles kui ka isiklikult suures saalis küsimuste kaudu proovinud aru saada mineva (ja osaliselt tuleva) valitsuse liikmete ja Kaja Kallase käest küsimusi küsides sellise väite vettpidavust. Peamiselt moel, et kui tõesti soovitakse, mis oleks igati õige ja põhjendatud, siis kuidas sellesse pilti mahub ukraina noorte jõuline eestikeelestamine? Pean silmas seda, et põgenike lapsi integreeritakse meie ühiskonda haridusasutuste kaudu, kus primaarseks on seatud eestikeelne õpe.
Kulutatakse ressursse sellele, et kõigepealt ukraina noored eestikeelestada ja selle kaudu soodustada nende soovi tagasi pöörduda Ukrainasse? See on vale pilt ja valed sammud.
Ei ole meil selle jaoks piisavalt rahalist ressurssi, ruume ega isegi ukrainlaste soovi. Pole ka õpetajaid, kes suudaksid ukrainakeelsetele lastele õpetada eesti keelt ega ka vastavaid programme. Meile on tulnud küll sõjasündmustega seoses palju Ukraina koolide õpetajaid, pedagooge, kes suudaksid lapsi õpetada ukraina programmide alusel, tehes seda ukraina või vene keeles. Aga ikka ajab koalitsioon taga surnud kassi siinsete ajutiste elanike eestikeelestamiseks selmet neile anda võimalikult hea haridus emakeeles, sest lähevad ehk peagi tagasi.
Äkki on siin tegemist ikkagi liberaalse valitsuse kavala trikiga rääkida ühte ja teha teist e. eesmärgiks hoopis ukraina elanike võimalikult suures mahus sunnismaistamine?
Ühesõnaga - koalitsioonilepingu väide, et "soovitakse luua ka soodsad tingimused Eestisse põgenenud ukrainlaste tagasi pöördumiseks oma kodumaale" tundub mulle hämamine või isegi üldsuse petmine.
Seda viimast minu seisukohta (vale) toetab Kallase valitsuse senine tegevus välismaalaste seaduse menetlemisel riigikogus, kus Eestis löödi jalaga uks valla igasuguse laiapindse migratsiooni sisenemiseks Eesti territooriumile, mille suurust pole võimalik Euroopa Liidu sisestes tingimustes ja Euroopa Liidu õiguse raames isegi kontrollida.
Siseministeeriumi esindajad vastasid minu küsimusele riigikogu põhiseaduskomisjonis, et sisuliselt ja faktiliselt pole võimalik kontrollida Eesti piire Euroopa Liidu sees ehk tuvastada, kes siia tuleb, kes siit läheb, millisel eesmärgil, kauaks jääb ... see on meie sisemise turvalisuse hämarmaa.
Lõpetuseks väike fakt.
Valitsuse kinnituse kohaselt on meie riigi suutlikkus vastu võtta migrante 50 000 ringis.
Täna on siin ainuüksi Ukraina ja/või Venemaa suunalt viimasel ajal tulnud üle 46 000.
Rõhutan lõpetuseks, et see minu kiun ei tulene teps ukrainavastasusest või euroskeptitsismist vaid murest meie riigi ja rahva tuleviku pärast.
Pigem vastupidi. Olukord ei vasta Eesti, eestlaste ja kindlasti mitte ka Ukraina või ukrainlaste huvidele. Ukraina riigi tühjaksjooksmise toetamine on selgelt ukrainavastane tegevus, mida uue ja ka eelmise valitsuse poliitika näib toetavat.
Aga võib-olla selline reformierakondlik liberaalne koalitsioonipoliitika, mis tähendab ka pidevat partnerite vahetust, tähendabki seda, et Eesti riik tuleb võimalikult kiiresti ümber rahvastada. Kuid teha tuleb seda "rahvuslikkuse" sildi all ja eesti traditsioone tasalülitaval moel.
Sellisel juhul on värske koalitsioonilepingu e. uue valitsuse kõige jubedamaks osaks lubadus eesmärgi osas: "...Eesti pikaajaliste huvide eest seismine...".
Esiteks sellepärast, et see on vale, sest eeltoodu ei selgita Eesti huvide eest seismist vaid vastupidist aktiviteeti.
Teiseks seepärast, et nad justkui planeerivad PIKAAJALIST sellelaadset huvide eest seismist. See aga on otsene oht meie riigi kestvusele ja surmavalt ohtlik eestikeelsele kultuurile. Eriti, kui sellest lubadusest peaks välja lugema, et see poliitiline kolmik tahavad pikaajaliselt (mitme valitsuse või valitsemistsükli pikkust) tegevust sellisel kahjustaval moel.
Reformierakonna 17 valitsusaastat võttis meilt riikliku iseseisvuse, oma krooni, sotsiaalse otsustusõiguse ja rahvusliku komberuumi.
Järgnevad sellised aastad (17?) viivad meilt rahvuskultuuri viimased jäänused, tuues ülikoolide ja teaduskeele lõpliku ingliskeelestumise ning teenindussektori venekeelestumise.
Majanduslik vaesus ning perekondade jätkusuutmatus tuleb niikuinii.
Sest meil on, nagu Kaja Kallas ütles, kuus jätkuvat kriisi. Riik paraku ei tegele kriiside vältimise ja ennetamisega vaid annab pinnapealset ning ajutist abi.
Perekondadest ei tasu aga üldse rääkida, seda nähtust meie liberaalses õigusruumis enam mõistetaval kujul ei eksisteeri.
Paul Puustusmaa
Riigikogu liige, EKRE