Tänane Postimees tuletab meelde Eesti parlamentarismi ja õigusloome ajaloo ühte kõige häbiväärsemat lehekülge.
Leht meenutab, et 2014. aastal võttis riigikogu vastu kooseluseaduse. Poolt hääletas 40 riigikogu liiget, 38 oli vastu, 10 ei osalenud hääletusel.
Kõik toona selle seaduse poolt hääletanud poliitikud ja erakonnad nagu ka need, kes hääletamisel ei osalenud (polnud riigikogu saalis), kannavad igavesest ajast igavesti (kuni kooseluseaduse tühistamiseni) kaasvastutust selle segaduse ja ühiskonna süveneva lõhestumise eest, mis kuni tänase päevani meie sootsiumis selle seaduse vastuvõtmisega on tekitatud.
Selle häbiväärse sammu osas, selle seadusloome praagi kohta räägivad paljud õigusspetsialistid, et tegemist on halvima näitega seaduse tegemisest meie õigusloome ajaloos. Ja samas on tegemist ühe olulisema näitega selle kohta, kui halb saab olla AINULT esindusdemokraatlikele printsiipidele üles ehitatud kord.
Möll kooseluseaduse ümber oli üheks oluliseks teguriks, mis käivitas Eestis konservatiivsed rahvuslikud liikumised, kes asusid kaitsma traditsioonilisi arusaamu ning ennast ajas ja ruumis tõestanud väärtusi. Eelkõige sellistes asjades nagu perekond, abielu, rahvas, rahvuskultuur. Suures osas nende jõudude poliitiline tiib koondus lõpuks EKRE lipu alla.
Selle seaduse vastuvõtmine sai üheks sildadest, mis viis rahvuskonservatiivse EKRE seejärel parlamenti.
Täna on EKRE ainuke erakond Eestis, kes taotleb kooseluseaduse tühistamist ning on veendunud, et varem või hiljem see ka aset leiab.
Kooseluseaduse menetlemine ja rahva üleüldine solvumine Eesti parlamentarismi osas tõstis lõplikult pinnale üha kasvava soovi integreerida meie õiguskorda otsedemokraatlikud meetmed ja ihaluse taastada rahvaalgatuse õigus nagu see eksisteeris põhiseaduses eesti inimeste põhiõigusena EW ajal.
Just kooseluseaduse läbisurumine näitas selgelt, et puhas esindusdemokraatia on poliitiliste halbade praktikate häll.
Valitsev esindusdemokraatlik teerull võimaldas ja võimaldab praegugi valimistel petta valijaid. Võimaldab võimule pürgijatel valimiste ajal mitte rääkida oma tegelikust soovist ja valimiste vahelisel perioodil läbi suruda poliitilisi otsuseid, millisteks valijad oma esindajatele õigusi pole andnud.
Ka minu poliitikas olemise üks alustalasid on soov ennistada kooseluseaduse kehtestamisele eelnenud õiguskord, tühistades selle õnnetu ja mittevajaliku paralleelabielu seaduse.
Teiseks on aga rahvale suurema otsustusõiguse andmine rahvaalgatuse õiguse taastamise abil. See võimaldaks lisaks parlamentaarsele seadusloomele taastatakse meie rahval kunagi olnud õigus ise algatada seadusi ja tühistada neid, kui parlament peaks vastu võtma rumalseaduse nagu see juhtus mittevajaliku ning lõhestava kooseluseadusega.
Tõenäoliseks oleks valimiskorra ja demokraatia positiivse arengu huvides mõistlik anda valijale ka õigus saadikute tagasikutsumine parlamendist. Kuid see protseduur on tehniliselt pisut keeruline pisut aegunud reeglistiku ja valijate ülima salastatuse tõttu nagu ka sellega seotud valimistulemuste (e-häälte) ülikiire hävitamise tõttu. Vahest peaksid ka siin liberaalid mõtlema edasiarenenumalt (moodsamalt) oma reklaamitud avatuse ja läbipaistvuse reeglitest?
Paul Puustusmaa
Riigikogu liige