Tänane suur uudis riigikogu töömailt kinnitab, et vastu võeti e-hääletamise regulatsiooni muutev seadus, millega loodetakse reeglid saada selgemaks ja läbipaistvamaks.
Just nimelt - LOODETAKSE!
Kuigi kahtlen, et see nn lootuski on vaid pettekujutelma sisendamine avalikkuse jaoks.
Alustan põgusalt sellest, et ma pole printsipiaalselt e-hääletamiste (e-, m-,+-valimiste) vastu! Usun siiralt, et nad oleksid lubatavad, mõistlikud ning innovatiivsed, KUI vastaksid päriselt demokraatlikele alustele, ootustele, põhiseadusega sätestatud tingimustele – oleksid ühetaolised, kontrollitavad ja usaldusväärsed.
Paraku pole see nii. Nad pole usaldusväärsed, üle 40% valijatest ei usalda elektroonilist valimist. Nad ei vasta ka põhiseaduse §§ 60 ja 156 nõuetele. Pole nad ka keskmisele inimesele mõistetavalt kontrollitavad. Ei selle kaudu, kes TEGELIKULT hääletab ega ka selle kaudu, mis „valimiskastis“ oli enne hääletamist, selle kasti liikumisel valimiskomisjoni ja seal asuvate häälte usaldusväärse lugemiseni, kuni protokolli kandmiseni.
Just sellel põhjusel ma riigikogu ja põhiseaduskomisjoni liikmena, koos Jaak Valgega, pisut üle aasta tagasi, esitasime eelnõu komisjonile, millega peatataks e-valimiste protseduurid seni, kuni usaldusväärne rahvusvaheline audit annab oma hinnangu Eesti e-valimiste süsteemi usaldusväärsusele.
Arusaadavalt liberaalide kontrolli all olnud komisjon seda eelnõud menetlusse ei lubanud e. hääletas maha.
Üks küsimus on selles, et kui tõesti sedavõrd suur osa valijatest e-hääletamist ei usalda, miks siis selle populaarsus kasvab? Kas pole siin vastuolu? Ei. Põhjus on elementaarne. See on mäng mugavusteenusega. Meie e-valimiste süsteem on riigi poolt pakutav teenus, kus inimestel on valida, kas mugavus või demokraatia. Inimesed on paraku mugavad. Seda teades liberaalid ka nii julged on. Ja ükski riik Euroopas pole meie poolt pakutud süsteemi kasutusele võetud. On proovitud, kuid loobutud ebaturvalisuse ning vähese usaldusväärsuse tõttu. Samas on e-valimised parlamendi valimistel kasutusel diktaatorlikes riikides ja sotsialistlikes ühiskondades. Näiteks putinlikul Venemaal, sotsialistlikus Venetsueelas ja ühes musta mandri riigis. Just nendes riikides pole oluline, kuidas sa hääletad vaid see, kuidas hääled kokku loetakse.
Ka Eestis on nii, et pole tähtis, kuidas hääletad, vaid kuidas neid hääli kokku loetakse ehk e-häälte dimmerit keeratakse. Seda väidet illustreerib väga selgelt viimastel (2024, märts) riigikogu valimistel toimunud hääletusmustrid, mis ei kattunud erakondade populaarsuse uuringutega vahetult enne ja peale e-valimisi.
Rääkides täna vastu võetud seadusest e. riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 344 SE, mis läbis III lugemise ja seega vastu võeti, siis ei lahendatud selle seadusega ühtegi tõsist probleemi, millele on e-valimiste kriitikud vihjanud juba aastaid.
Ei teinud ta selgemaks kontrollimehhanismi, usaldusväärsemaks hääletussüsteemi ega viinud paremasse vastavusse e-valimisi põhiseadusega (e-hääletus vs. paber-hääletus). Pigem vastupidi.
Tegemist oli täiesti kosmeetiliste muudatustega. Seaduse eesmärgiks tundub olevat hoopis ebaturvalise süsteemi laiendamine, sest peamiseks rõhuasetuseks, minu mulje kohaselt, sai elektroonilise hääle andmise võimaluse laiendamine.
Seaduse muudatuste järgi saab edaspidi hääletada lisaks arvutile ka nutiseadmest ning luuakse õiguslik alus lisaks praegu kasutatavatele isikutuvastamise vahenditele ka Smart-ID kasutamiseks.
Niisiis võib taas kinnitada, et valitsev libademokraatlik (nn liberaaldemokraatlik) riigivõim on teinud enda poolt kõik, et säilitada kontrolli valimistulemuste üle.
Paul Puustusmaa
PS!
Olen varasemalt oma sotsiaalmeedia kontol seda teemat erinevate nurkade all esile toonud ja huvilistel on võimalik neid seisukohti jälgida alljärgneva lingi kaudu.