Euroopa Liit veereb usinasti allamäge.
Majanduslikult kui kultuuriliselt. On vaid aja küsimus, kui tema eksistentsiaalne jõud pole enam kvaliteedis vaid ainult kvantiteedis ning seegi õrnavõitu tänu ühiskonna vananemisele. Pääseteeks peetakse migratsiooni, mis on lühinägelik.
Euroopa on aastasadu olnud tugev eelkõige tänu oma traditsioonilistele väärtustele, kus on oma koht nii kultuurilistel väärtustel, perekondlikel traditsioonidel kui teadmiste/tootmise juhtimisel sümbioosis, mis omakorda on olnud tõukejõuks majandusele ja ühiskonna edenemisel maailma juhtivaks jõuks.
Ütluses, et Euroopa edu ja ühiskonna kolm vaala on antiikne esteetika, kristlik eetika ja rooma õigus, selles on olemas oma säde ja tõde.
Liberalism, eriti neoliberalism, mis on lähtepunkti saanud möödunud sajandi 50.-60.-te noortest, veab Euroopat hukatusse, kiskudes kaasa meid kõiki, kui me midagi selle vastu ette ei võta.
Kui oma tekke ajal e. algses tähenduses (15. sajand) tähendas liberaal veel vabat, isandata meest e. vabadust ning oma klassikalises tähenduses (18.-19. sajand) toetus loomuõigusele ning vabale ettevõtlusele ja kapitalismi toetamisele, siis 20. sajandi keskel toimusid liberalismis olulised muutused. See pöördus järsult vasakule. Tänapäeval pole liberaalid väga eristatavad teistest vasakpoolsetest (alates natsionaalsotsialistidest, sotsialistidest, sotsiaaldemokraatidest), olles nimetatutest pigem vähem põhimõttekindlad ning rohkem sihitult siplevad projektiühendused, kes ühiskonna tuuli püüavad ja oma seisukohti selle järgi muudavad. Võib kindel olla, et liberalismi isad - John Locke ja Thomas Jefferson. pööraksid end hauas ringi, kui näeksid, mida liberalism (nn liberaaldemokraatia) on läänemaailmaga teinud viimase 50-60 aastaga.
Olen aastaid arutlenud oma sõpradega või veebikanalitel Euroopa kultuuri (nii kunstilises, poliitilises kui ka inimkäitumuslikus tähenduses) irdumise, kängumise ja stagnatsiooni põhjustest, kusjuures enamalt jaolt oleme algusejoone tõmmanud sinna, kus on sündinud vasakliberaalne võimuletulek.
Eks siingi võib juuri otsida sügavamalt - nii kiriklikust reformatsioonist kui ka sellele järgnenud Suures Prantsuse revolutsioonist, kuid tajutavana on see, kurb ning Euroopa eluolu muutev joon minu jaoks asunud II maailmasõja järgses perioodis.
Saatuslik viga sai tehtud sellega, et Venemaa (toona Nõukogude Liidu nime kandnud ja marksistliku ideoloogia kandja ja arendaja) jäi Nürnbergis hukka mõistmata kui natsionaalsotsialistliku Saksamaa liitlane ning inimsusevastaste kuritegude toimepanija.
Seejärel aga Venemaa, võttes relvadeks sõjavõitja oreooli ning leninlik-marksistliku teooria, hakkas usinasti levitama kapitalismi vastast sõnumit, milline olemuselt ei ole tänaseni muutunud. Ikka oli see pealtnäha kaunis, robinhuudlik ja imalmagus vendluse-rahu-õigluse-võrdsuse loosung, mis väliselt on üks, kuid sisult hoopis vastupidine - orwellik. Ometigi läks vasakpoolne sõnum demokraatlikus maailmas viraalseks ja hakkas oma elu elama, võõrast ühiskonda enda omaks kujundama.
Möödunud sajandi keskel said elujõuliseks tugevad vasakpoolsed tudengiliikumised Lääne-Euroopas ja Aafrikas toimus kolonialismist vabanemine. Viimane küll ei toonud õnne Aafrika mandrile nagu näitab tänane pilk sinna. Külla aga jõudsid mässavad tudenginoored peagi ühiskonna ette ja juba möödunud sajandi 80.-tel hakkas lääneriikides võim nende kätte libisema.
Paarkümmend aastat hiljem oli see võimutäius juba täielik ning ajal, kui Eesti Vabariik liitus Euroopa Liiduga, nägi meie rahvas küll veel vaimusilmas seda toredat ja õnnelikku Euroopat, kuid ei tajunud neid sisemisi tuuli, mis olid hakanud puhuma Euroopa Liidu võimukoridorides.
Nii oli meie rahvas õnnelik Euroopa Liiduga liitudes, nähes seal rändamise võimalusi ja töökohti ehk, kuid ei osanud uneski näha, et peagi kõik muutub. Muutub, sest Euroopa Liit pole pelgalt vabarännak oma kodanikele ning majandusliku heaolu andja vaid võõrkultuuri arendaja, traditsioonide sundlõhkuja ja riikliku iseseisvuse jõuline piiraja.
Täna oleme tõesti seal, et Laulvas Revolutsioonis eestlaste hingekeeli puudutanud ideaalid Eesti iseseisvast riigist on jäänud tahaplaanile, meie traditsioonilisest ühiskonnast on järgi riismed, meie rahvusriigil pole enam õigus olla rahvusriik, oma riigi piire me ie saa kontrollida, kõrgeim kohus, mis kunagi asus Moskvas, nüüd on kuskil Euroopas ja meid valitsetakse direktiivide-määruste abil Euroopa komisjoni poolt, keda me isegi kohale valida ei saa.
Kogu selle õnnetu tõdemuse lõpetuseks aga tahan märkida, et tuuled on pöördumas. Pendel, mis liikus aastakümneid suure hooga vasakule on peatunud ja asunud tagasi liikuma paremale. Kui suure hoo ta sisse saab, kui palju ta suudab paremale minna ning milliseid positiivseid muudatusi see toob me rahvale ja maale, seda näitab aeg. Aga lootus ei kao.
Eile lõppenu Euroopa parlamendi valimised näitavad selget pööret paremuse (paremale) poole.
Ja tundub ka, et noorsugu, kelle käes on tuleviku võimuohjad, on hakanud aru saama, et seni kehtinud vasakliberaalne suund on ära väsitanud. Või nagu kirjutab Martin Ehala Postimehes, et noored eurooplased ütlesid valimistel, et Euroopa vajab suunamuutust. On selgeid märke, et midagi on Euroopas muutumas. Kõige selgemalt avaldus see Euroopa Parlamendi valimistulemustes Prantsusmaal, Belgias, Itaalias ja Saksamaal, kus püsiväärtustele orienteeritud paremalternatiivsed erakonnad saavutasid olulise ja suure võidu. Ja mis kõige olulisem, selle võidu taga ei ole mitte nn «kibestunud vananevad mehed», kes väidetavalt ei suutvat leppida progressiga, vaid üsna uus poliitiline põlvkond, kelle esilekerkimist peeti kuni viimase ajani täiesti ebatõenäoliseks – alla 30-aastased noored.
Seni kuni ei kao lootus Euroopa tuleviku paremaks muutumise osas, säilib lootus ka paremusele Eesti suhtes.
On lootuste tõusmise ajastu ja mina, see tänases peavoolumeedias paljukirutud "kibestunud vanamees" usun, et me näeme veel paremat Euroopat.
Paul Puustusmaa