Jälgi mind sotsiaalmeedias

     

Toeta positiivset poliitikat

  • Putini sõnum: ma ei tagane, las sillad põlegu!


    Kuulasin nüüd siis ära diktaatori Putini kõne. Peetud seoses vallutussõjaga Ukrainalt anastatud territooriumite annekteerimise sooviga. Ilmselge sooviga, et tugevdada vene imperialismi ja impeeriumit ning seda va nn vene maailma (russki mir), kus venelaste duce on püüdmas juhtivat rolli.

    Mulje.

    Noh kõigepealt ta hilines ca 15 minutit. Nagu ikka.
    Olen alati imestanud, miks ta pidevalt hilineb. Pole oluline, kas ta kohtub mõne presidendi, peaministri või majesteetliku esindajaga. Ikka lompab ta kohtumisele märkimisväärse hilinemisega. Ainult üks kord on mulle teada, kui Putinile samaga lajatati ning selle julgustüki autoriks oli Türgi president Erdogan.

    Olen eeltooduga seoses mõtelnud, et kui naiste juures peetakse hilinemist loomulikuks, sest see "tava" on juba traditsiooniliselt seotud nende sooliselt kõrgema positsiooniga, meikimisega, sättimisega...
    Äkki läks diktaatorilgi silmade värvimise ja puuderdamisega rohkem aega kui eeldas? Või neelas rahusteid, kogus julgust ...?

  • Kas tuleks kaaluda DEISLAMISEERIMIST?


    Euroopas käib sõda terroristidega, kes ahistavad meie tütreid, tapavad meie poegi, hävitavad meie vara, on muutnud meie tavapärase ja oodatava eluolu erakordselt ebaturvaliseks. Terroristid sunnivad meid kahtlema riigi suutlikkuses, muutma keelekasutust, riietamisvabadust ja -maneere, sunnivad ümber mõtestama meie kultuuri koosseisu kuuluvaid nähtusi, tunnistades neid õigeks või mitteõigeks. Ja see surve on pidev ning on küllaldaselt märke, et me hakkamegi muutuma.

    Tõsi, Euroopa Liidu seelikus rosimannus oma suhteliselt värskes kõnes saksa rahvale ja maailmale kinnitas, et ülaltoodu esinemist on küll märgata ja see solvab, kuid samas ta kinnitas, et need asjaolud ei muuda siiski tema poliitikat ja valikuid seoses nn põgenike poliitikas. Lahtiste uste migratsioonipoliitika jätkub. Merkel rõhutas, et me PEAME sellele suurele väljakutsele lihtsalt vastu seisma ja vastu pidama. Ta kinnitas, et Saksamaa jääb kindlaks oma põhimõtetele ja annab varjupaika neile, kes seda väärivad.

    Väärikad omakorda võtavad kirved ja pommid ning mõne aja pärast kõlab taas nende sõjakas „allahu akbar“. Parimal juhul ehitavad aga üles oma pesa kuskile Euroopa suurlinna slummi, kehtestavad seal šariaadiseadused ja marsivad halattide hõljudes mööda Londonit, Pariisi, Tallinna, sidudes enda külge üha uusi ja uusi kõhklejaid II või III põlvkonna allahhuakbaaridest.

  • Kontraettepanek Kaja Kallase ettepanekule.


    Tänane vasakliberaalne EPL kirjutab Kaja Kallase üleskutsest, et: "... peatame abielureferendumi ja keskendume ainult koroonale ...".

    Seega ta ütles - ärme SEDA teeme, teeme midagi MUUD.

    Üleskutse lähtub sellest, et järgmisel nädalal tuleb riigikogul tegeleda abielureferendumiga. Tähtajad ju kukil. Kaja Kallase arvates ajal, kui koroonaviirus on kontrolli alt väljas, on see küll viimane asi, millega peaks tegelema. Tegelikult on selge, et selle üleskutse ajendiks on asjaolu, et opositsioon (sotsialistid koos vasakliberaalse reformierakonnaga) plaanivad rünnata demokraatlikku otsustuskorda, eesti demokraatlikku ja parlamentaarset menetlussüsteemi ning obstruktsiooni kaudu jooksutada umbe parlamendi töö.

ObjektiivTV

Objektiiv Podcast

PP PiltCast

Täna - 01.07.2006. a. sündis Eesti Rahvuslik Liikumine, millisest sai konservatiivse ja rahvusliku liikumise kasvulava.

Täna on paljud selle liikumisega seotud inimesed liikunud erinevatesse erakondadesse, aga jäänud ka erakonnatuks, mis pole väga imestamisväärne.
Kui mina osutusin seotuks selle liikumisega, täpset aega ei mäleta, kuskil 2010/2011, siis sai see alguse seeläbi, et ERL juhid (Aivar Koitla, Henn Põlluaas, Martin Helme) võtsid minu kui juristiga ühendust ning kuna sellel ajal hakkas koos käima Rahvuslaste Ümarlaud (mida juhtis Mati Väärtnõu), siis esindasin seal ERL huve suunaga rahvusliku ja konservatiivse erakonna loomisele.

Plaan oli neil luua Eesti Rahvuslik Konservatiivne Liit (ERKL) ja ERL juhid volitasidki mind sellele ümarlauale sõnumiga see viia erakonna loomiseni.


See ümarlaud algas rahvarohkelt ja väga võimsalt, Tallinna raekoja platsi ääres asuva hoone ühes saalis. Entusiasmi oli palju. Alguses.
Ka hiljem käis ümarlaud pikalt ja regulaarselt koos. Enamalt jaolt KUKU klubis. Lõpuks aga ikkagi hääbus, sest nagu ikka ja ülalpool ka viidatud, oli rahvas liiga erineva arusaamisega ja pelgalt rahvuslikust ühtekuuluvuse tundest ei piisanud konkreetse vormi võtmiseks.
Oli seal vasakpoolse kalduvusega rahvuslasi ja parempoolse kalduvusega. Oli seal konservatiive ning liberaale. Oli neid, kes soovisid erakonda luua ja neid, kes seda ei soovinudki...

Lõpuks kui ERL'is klaarus soov liituda Rahvaliiduga, ma liitusin ka uue erakonna põhikirja koostamise grupiga, sest hoolimata teatud ettevaatusest, tundus selline asjade käik olusid arvestavalt ainuvõimalik, mõistlik, kiire ja kindel tee rahvusliku ja konservatiivse erakonna loomiseks, mis teatavasti sündiski 2012. aastal.

ERL ja Rahvaliidu ühinemine suretas lõplikult välja ka Rahvuslaste ümarlaua. Samas paljud inimesed, kes olid selle ümarlauaga seotud, liikusid hiljem ikkagi konservatiivide ja/või rahvuslastena erinevate erakondade juurde ja poliitikasse. Märkimisväärne hulk Eesti Rahvusliku Liikumise alguse juures olnud isikuid ja juhte (alates Henn Põlluaasast) on tänaseks liitunud rahvuskonservatiivse erakonnaga, milline sai alguse 29.06.2024. aastal Tartus - Eesti Rahvuslaste ja Konservatiividega.

Täna oleme siis niikaugel, et võimsaim konservatiivne partei parlamendierakonnana on vaimses stagnatsioonis ja põeb poliitilist epilepsiat, mis ühiskonnas peegeldub rahvuskonservatiivse ilmavaatega inimeste lõhestumise. Selle ilmekaks näiteks on tänane Vikerraadio rahvaküsitlus, kus küsiti, kas meie poliitmaastik vajab uut konservatiivset erakonda? Vastus oli 51% JAH ja 49% EI.

Mõtet ei olegi enam siin analüüsida, kes on lõhestamises süüdi, sest selge on see, et igal mündil on kaks külge, iga kepp kahe otsaga ja nüüd on vaja lihtsalt edasi minna, ilma osapooli süüdistamata.

Mul on hea meel, et Eestis sündis konservatiivne liikumine 2006. aastal, sest meie rahvuslikud väärtused, identiteet, rahvusriik ja traditsiooniline loomuõiguslik ühiskonnakorraldus vajab säilitamist ning tugevdamist. Eriti olukorras, kus globalism ja lühinägelikkus avalikus poliitikas käib liberalistide juhtimisel võidukalt ringi, rahvuslikkus, traditsioonilised väärtused on aga sügavalt halvustatavas seisundis.

Seepärast soovin kõikidele rahvuslastele ja konservatiividele edu ja jõudu edasiseks.

Paul Puustusmaa
rahvuskonservatiivse erakonna
Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid
aseesimees.

powered by social2s

:: NÜÜD ja ENNE ::
Reval läbi aegade...
KLIKI