Täna - 01.07.2006. a. sündis Eesti Rahvuslik Liikumine, millisest sai konservatiivse ja rahvusliku liikumise kasvulava.
Täna on paljud selle liikumisega seotud inimesed liikunud erinevatesse erakondadesse, aga jäänud ka erakonnatuks, mis pole väga imestamisväärne.
Kui mina osutusin seotuks selle liikumisega, täpset aega ei mäleta, kuskil 2010/2011, siis sai see alguse seeläbi, et ERL juhid (Aivar Koitla, Henn Põlluaas, Martin Helme) võtsid minu kui juristiga ühendust ning kuna sellel ajal hakkas koos käima Rahvuslaste Ümarlaud (mida juhtis Mati Väärtnõu), siis esindasin seal ERL huve suunaga rahvusliku ja konservatiivse erakonna loomisele.
Plaan oli neil luua Eesti Rahvuslik Konservatiivne Liit (ERKL) ja ERL juhid volitasidki mind sellele ümarlauale sõnumiga see viia erakonna loomiseni.
See ümarlaud algas rahvarohkelt ja väga võimsalt, Tallinna raekoja platsi ääres asuva hoone ühes saalis. Entusiasmi oli palju. Alguses.
Ka hiljem käis ümarlaud pikalt ja regulaarselt koos. Enamalt jaolt KUKU klubis. Lõpuks aga ikkagi hääbus, sest nagu ikka ja ülalpool ka viidatud, oli rahvas liiga erineva arusaamisega ja pelgalt rahvuslikust ühtekuuluvuse tundest ei piisanud konkreetse vormi võtmiseks.
Oli seal vasakpoolse kalduvusega rahvuslasi ja parempoolse kalduvusega. Oli seal konservatiive ning liberaale. Oli neid, kes soovisid erakonda luua ja neid, kes seda ei soovinudki...
Lõpuks kui ERL'is klaarus soov liituda Rahvaliiduga, ma liitusin ka uue erakonna põhikirja koostamise grupiga, sest hoolimata teatud ettevaatusest, tundus selline asjade käik olusid arvestavalt ainuvõimalik, mõistlik, kiire ja kindel tee rahvusliku ja konservatiivse erakonna loomiseks, mis teatavasti sündiski 2012. aastal.
ERL ja Rahvaliidu ühinemine suretas lõplikult välja ka Rahvuslaste ümarlaua. Samas paljud inimesed, kes olid selle ümarlauaga seotud, liikusid hiljem ikkagi konservatiivide ja/või rahvuslastena erinevate erakondade juurde ja poliitikasse. Märkimisväärne hulk Eesti Rahvusliku Liikumise alguse juures olnud isikuid ja juhte (alates Henn Põlluaasast) on tänaseks liitunud rahvuskonservatiivse erakonnaga, milline sai alguse 29.06.2024. aastal Tartus - Eesti Rahvuslaste ja Konservatiividega.
Täna oleme siis niikaugel, et võimsaim konservatiivne partei parlamendierakonnana on vaimses stagnatsioonis ja põeb poliitilist epilepsiat, mis ühiskonnas peegeldub rahvuskonservatiivse ilmavaatega inimeste lõhestumise. Selle ilmekaks näiteks on tänane Vikerraadio rahvaküsitlus, kus küsiti, kas meie poliitmaastik vajab uut konservatiivset erakonda? Vastus oli 51% JAH ja 49% EI.
Mõtet ei olegi enam siin analüüsida, kes on lõhestamises süüdi, sest selge on see, et igal mündil on kaks külge, iga kepp kahe otsaga ja nüüd on vaja lihtsalt edasi minna, ilma osapooli süüdistamata.
Mul on hea meel, et Eestis sündis konservatiivne liikumine 2006. aastal, sest meie rahvuslikud väärtused, identiteet, rahvusriik ja traditsiooniline loomuõiguslik ühiskonnakorraldus vajab säilitamist ning tugevdamist. Eriti olukorras, kus globalism ja lühinägelikkus avalikus poliitikas käib liberalistide juhtimisel võidukalt ringi, rahvuslikkus, traditsioonilised väärtused on aga sügavalt halvustatavas seisundis.
Seepärast soovin kõikidele rahvuslastele ja konservatiividele edu ja jõudu edasiseks.
Paul Puustusmaa
rahvuskonservatiivse erakonna
Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid
aseesimees.