Tänapäeva ühiskond kihutab edasi pöörasel kiirusel, justkui olles võidujooksus iseenda varjuga. Vanad maailmapildid, mis kujundasid põlvkondi ja andsid inimestele tunde, et maailm on loogiline ja turvaline, on hajunud või radikaalselt ümber hinnatud. Traditsioonilised väärtused – perekond, rahvuslik identiteet, mehe ja naise rollid, kogukondlik kuuluvus – on lükatud kõrvale kui "vananenud kontseptsioonid", mille asemele pakutakse uusi tõdesid, sageli vastuolulisi, pidevas muutumises olevaid ideoloogiaid.
Kuigi muutused on ühiskonna osa ja teatud määral ka vajalikud, ei pruugi inimene vaimselt järele jõuda. Meie psüühika on loodud töötama stabiilsuse ja mõtestatuse toel. Kui kõik senine – väärtused, mis on kandnud põlvkondi – kuulutatakse korraga kahtlaseks või koguni kahjulikuks, tekib segadus. Millest inimene kinni haarab, kui kõik on pidevas ümberdefineerimises? Kui perekond lammutatakse ideoloogiliselt "paindlikeks kooslusteks", rahvustunne halvustatakse kui kitsarinnalisus ja soorollid kuulutatakse sotsiaalseks konstruktsiooniks, siis kaob üks põhilisemaid asju, mida inimene vajab – identiteet.
Tulemuseks on süvenev psüühiline kurnatus. Inimesed tunnevad, et nad ei sobitu, ei saa aru reeglitest, ei tea, kes nad peaksid olema. Sageli kaasneb sellega sügav sisemine üksildus, sest kui puuduvad ühised väärtused ja arusaamad, siis murenevad ka sotsiaalsed sidemed. Statistika ei valeta: aina rohkem inimesi pöördub vaimse tervise spetsialistide poole. Psühholoogide ja psühhiaatrite vastuvõtud on ülekoormatud, antidepressantide ja ärevusvastaste ravimite tarbimine kasvab, eriti noorte seas. Nad on just need, kellelt oodatakse "uues maailmas" kõige kiirem kohanemine, aga kel puudub sageli igasugune sisemine kindlus või arusaam, kust nad tulevad ja millele toetuda.
Ükski ühiskond ei püsi ainult vabadusel ja muutusel. Vabadus ilma suunata muutub kaoseks. Revolutsioonilised sotsiaalsed ümberkorraldused võivad tunduda vabastavad, kuid kui need toimuvad ilma sügava inimsõbraliku ja kultuurilise ettevalmistuseta, lõhuvad need aluseid, mille najal inimene elab ja hingab. Vaimne tervis ei kannata mitte ainult vaesuse või traumade tõttu – see kannatab ka tähenduse kadumise tõttu. Kui inimesel pole selgust, kes ta on, kuhu ta kuulub ja mille nimel elada, siis ta murdub. Ta võib küll rääkida vabadusest ja valikutest, kuid sisemiselt tunneb end tühi, hajevil ja üksi.
Konservatiivina pean ma ikka ja jälle küsima - kas me oleme inimesena loodud elama maailmas, kus iga põlvkond peab kõik alustalad ümber mõtlema? Või vajame siiski püsivaid väärtusi, tähenduslikke suhteid ja identiteeti, millele toetuda ka siis, kui maailm meie ümber muutub? Võib-olla vajab inimene vähem “õigeid sõnumeid” ja rohkem ausust, kuuluvust ning juurtega elu. Äkki pole vaimse tervise kriis üksnes meditsiiniline probleem – vaid kultuuriline ja väärtuseline häire.
Paul Puustusmaa