Trump on uuema aja loos omapärase välispoliitilise suuna teerajaja. Seda poliitikat võib ilmselgelt nimetada infantiilpoliitikaks, sest see pakub lihtsaid lahendusi, lapselikke sloganeid, kiireid ja antagonistlikke positsioonivõtteid, samas sõnavõtus üksteist välistavat faktoloogiat ning kummalist (kohati naeruväärset) kehakeelt, mis täiskasvanud ja haritud mõttemaailmaga inimesi segadusse ajavad. Teine väga iseloomustav näitaja infantiilpoliitikas on tugevama jõu domineerimise tunnustamine otsustava faktorina ning (eeldatavalt nõrgemate) partnerite kohatine naeruvääristamine ning jonniv ignoreerimine.
Eeltoodu on kokkuvõttes häiriv, kuid mitte ainult. Arvestades Trumpi positsiooni ja tema juhitava riigi tegelikku võimekust võib olla põhjendatud hirm selles, et aastakümneid kehtinud rahvusvahelise õiguse alustalad, mis loodi peale II maailmasõja lõppu, saavad olema tugevasti kahjustatud.
Täna ilmutas ennast värske uudis selle kohta, et agressiivse rašistliku riigi diktaator ja Trump kavatsevad kohtuda Alaskal, nagu Trump ütleb - et lõpetada tapmine ja ära hoida III maailmasõda, paneb mind paratamatult tõmbama paralleele möödunud sajandi sündmustega. Pean silmas Müncheni kokkulepet, mis sündis 29. septembril 1938.
Tahaks väga loota, et ei korduks see, kui toona briti konservatiivne peaminister Chamberlain tegi sobingu fašistliku diktaatoriga. Siis juhtus see, et Chamberlain oma sinisilmses naiivsuses allus natsionaalsotsialistide juhi Hitleri nõuetele ja sundis Tšehhoslovakkiat loobuma vastupanust Hitleri Saksamaale ning andma agressiivse riigi nõuetele järele, loobudes oma territooriumitest Saksamaa kasuks, et hoida ära II maailmasõja lõppemine. Tuli siis Chamberlain Münchenist tagasi "suure ja ilusa sõnumiga" maailmale, et olles küll sunnitud alla neelama häbi, sai sellega ära hoitud suure sõja puhkemine Euroopas.
Teades ajalugu me teame nüüd, et ei olnud nii, et neelates alla häbi, hoiti ära sõda. Tegelikult vähem kui aasta hiljem puhkes sõda niikuinii ja Chamberlaini "suure ja ilusa" kokkuleppe reaalseks tulemuseks oli nii häbi kui sõda.
Venemaa kaugema ja lähima ajaloo tundmine näitab, et selle riigi agressiivsus ja naabrite alistamise tahe ei lõppe kunagi enne, kui see riik ei saa olema tükeldatud väiksemateks omavahel konkureerivateks riigikesteks. Tuletame või meelde Venemaa poolt algatatud sõdu peale II maailmasõja lõppu. Toon meenutamiseks ära loetelu Venemaa algatatud sõdadest peale II MS selle artikli lõpus.
Kuid kõige hullem, mis üldse sündida nüüd saaks on see, et taas muutub normiks asjaolu, kus riikide piiride muutmiseks rahvusvahelises õiguses normaliseeritakse toore sõjalise jõu kasutamine lubatud metoodikana. See tähendab muuhulgas seda, et Putin, kes on kogu oma võimuloleku aja on rahvusvahelise õiguse kontekstis rääkinud vajadusest kehtiv süsteem lammutada, on leidnud endale selles tegevuses võimsa liitlase USA näol. Kel jõud, sel õigus?
Paul Puustusmaa
PS! Ma tahaks väga loota, et esile toodud hirmud osutuksid alusetuteks. Tõehetk on lähedal.
*** Pärast II maailmasõja lõppu (1945) on Venemaa (või selle eelkäija Nõukogude Liit) olnud algataja või aktiivne osaline mitmes sõjalises konfliktis. Kui keskenduda juhtudele, kus Moskva initsiatiivil või otsesel sekkumisel on relvakonflikt puhkenud, siis ülevaade näeb välja umbes selline:
1940.–1950. aastad
-
Nõukogude–Jaapani sõjaline operatsioon Kurili saartel (1945)
– Jätkus kohe pärast sõja lõppu, hõlmates Jaapani territooriumide hõivamist (Kurilid, Lõuna-Sahhalin). -
Külma sõja algus ja Ida-Euroopa satelliitide allutamine (1945–1948)
– Kuigi need olid peamiselt poliitilised ja sõjaväe kohaloleku kaudu survestamised, kasutati jõudu näiteks 1956. aasta Ungari ülestõusu mahasurumisel.
1950.–1970. aastad
-
Ungari ülestõusu mahasurumine (1956)
– Nõukogude väed tungisid Ungarisse, kukutades reformimeelse valitsuse ja taastades Moskva-meelse režiimi. -
Tšehhoslovakkia okupeerimine (1968, „Praha kevade” mahasurumine)
– Nõukogude Liidu algatusel Varssavi Lepingu väed tungisid riiki, et lõpetada reformid. -
Sõjaline sekkumine Aafrikas ja Aasias (1960.–1970. aastad)
– Nõukogude Liit algatas või toetas sõjalisi operatsioone mitmes kolmanda maailma riigis (Angola, Etioopia, Afganistani eelne tugi Põhja-Vietnamile).
1979–1989
-
Nõukogude invasioon Afganistani (1979)
– Otsene Nõukogude algatus valitsuse toetamiseks ja mässuliste vastu; konflikt kestis ligi 10 aastat.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist (1991–...)
-
Transnistria sõda (1992)
– Venemaa 14. armee sekkus ja toetas separatistlikke jõude Moldova vastu. -
Esimene Tšetšeenia sõda (1994–1996) ja Teine Tšetšeenia sõda (1999–2000)
– Venemaa algatas mõlemad konfliktid, et säilitada kontroll Tšetšeenia üle. -
Gruusia–Abhaasia ja Lõuna-Osseetia konfliktides sekkumine (1990ndad)
– Vene väed toetasid separatiste ja kindlustasid oma kohaloleku. -
2008. aasta Venemaa–Georgia sõda
– Venemaa alustas rünnakut Georgia vastu, väites, et kaitseb Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat. -
Krimmi annekteerimine ja sõda Donbassis (2014–)
– Venemaa algatas Krimmi okupeerimise ja toetas otseselt relvastatud konflikti Ida-Ukrainas. -
Täiemahuline sissetung Ukrainasse (2022–...)
– Kõige suuremahulisem sõda Euroopas pärast II maailmasõda, algatatud Venemaa poolt.