Ilmselt on minu FB-lehe tarbijad üsna selgelt aru saanud, et mind teeb pisut murelikuks mitte ainult plaanitav Alaska kohtumine ise, vaid eelkõige see, mis toimub selle ümber ja kuidas sellele kohtumisele lähenetakse.
On mõistetav ja inimlik, et oodatakse vene-Ukraina sõja lõppu. Kuigi selleks lihtsaim viis oleks venelastel lihtsalt lahkuda agressiivsest taktikast ja oma väed naaberriigi territooriumilt välja viia, mida Ukraina pool on ka korduvalt pakkunud, on selge, et sellist lihtsat lahendust ei ole ega tule, sest nii sissetungija kui ohver on liiga palju juba selles sõjas kannatanud, et lihtsalt ja vaikimisi tagasi tõmbuda. Kahjuks see nii on.
Minu jaoks on kõige raskemini mõistetav see, et kuidas USA tänased juhid ei suuda selgelt aru saada, nii selgub nende kommunikatsioonist avalikkusele, et kes ikkagi on sõda alustanud - kes on agressor ja kes on ohver. Tundub pigem, et USA praegustele juhtidele ongi täiesti ükskõik, kes sõda alustas või, kes on ohver. Aga tuleviku partnerlussuhete valguses (võibolla ka sõjalise koostöö osas konfliktis Hiinaga) näeb praegune riigi juhtkond olulisemana hoida ja turgutada venemaad.
On ka võimalik, et president Trump, kes ilmselt teab elementaarset ajalookäsitlust ja fakte USA ajaloo kohta, näeb praeguses vene-Ukraina sõja olukorras sarnasust sellega, mis toimus USA-Mehhiko suhetes XIX sajandi keskel, kus USA tungis kallale Mehhikole.
Siis toimus USA-Mehhiko sõda (1846-1849), mille tagajärjel oli Mehhiko sunnitud loobuma Californiast, New Mexicost, Arizonast, Nevadast, Utah'st, lõviosa Coloradost ja Wyomingist - see on suurest jupist oma riigi territooriumist.
USA–Mehhiko sõda (1846–1848) lõppes Guadalupe Hidalgo lepinguga (Treaty of Guadalupe Hidalgo), mis allkirjastati 2. veebruaril 1848 Guadalupe Hidalgo linnas (praegu Mehhiko pealinna Mexico City eeslinn).
Nagu märkisin, Mehhiko kaotas ulatusliku territooriumi USA-le, samas maksis USA lohutuseks Mehhikole 15 miljonit dollarit ja lisaks võttis enda kanda 3,25 miljoni dollari ulatuses Mehhiko võlgasid USA kodanike ees.
Kui palju see oleks tänapäevases tähenduses?
Tinglikult saab teha mingi arvestuse, et $15 000 000 aastal 1848 vastab tänapäeva (2025) tarbimishinna (CPI) alusel umbkaudu $0,5–0,65 miljardile (≈ $500–650 miljonit). See sõltub täpsest meetodist ja allikast — erinevad kalkulaatorid annavad veidi erinevaid tulemusi.
Kuid USA-Mehhiko sõda pole veel päriselt lõppenud. Ilmselt on enamus lugejaid teadlikud hästi mehhiklaste suhtumisest USA kodanikesse? Tõsi on see, et gringo alla koondatakse tihti just valgeid ameeriklasi, kuid käsitletav vihkamise juur on üsna selge päritoluga. Mehhiko elanikud vihkavad ameeriklasi just ja eelkõige selle valu põhjusel, mida tekitas mehhiklastes USA-Mehhiko sõda ja sellega kaasnenud territooriumite kaotus. Sellega ei olda leppinud. Söed hõõguvad tänagi mehhiklaste hinges.
Sellest tuleneb mul veel üks oluline märkus.
Nimelt on juba maailm ja inimpsüühika üles ehitatud moel, et konfliktid, sealhulgas sõjalised konfliktid lõppevad alati ja päriselt ainult kahe tingimuse täitumisel. Sõda on nagu lõke. See on kõrvetav ja kumav leek ja söed. Sõda lõpeb formaalselt rahulepingu allakirjutamisega (summutatakse leek), kuid lõplikult saab sõda pidada lõppenuks vaid siis, kui inimesed ka hinges sõja tagajärjega lepivad (tuhmuvad söed).
Seega on ilmselt vähe sellest, kui kaotanud pool saab sõja tagajärjel mingi elementaarse hüvitise, ka vaimne pool on vaja paika saada.
Ajaloolises kogemuses on olemas üks väga selge näide, kuidas see psüühika asi korda aeti. Nimelt peale hitlerliku Saksamaa kaotust II ilmasõjas toimus ulatuslik denatsifitseerimine. See osutus väga tõhusaks. Saksa rahvas on tänase päevani suures osas vaimselt patsifistlik ja antimilitaristlik.
Milliseid järeldusi peaksime tegema?
Paul Puustusmaa