Postimees kirjutab, et kokku oli lapsi valijate nimekirjades 24 334. Palju neist käis ise või ema-isa kõrval füüsiliselt valimisjaoskonnas, pole hetkel veel täpselt teada. Küll on teada, et e-valimistel osales neist vaid 1794, s.o 7,34%.
Avalikus meedias on ringlemas info seoses möödunud KOV valimistega, et esmakordselt osalesid valimistel alaealised. Kokku oli valimisnimekirjadesse kantud 24334 teismelist, kellest e-hääletamisel osales 1794. See on ilmselgelt alla igasuguseid ootusi, mis omakorda tekitas küsimuse, miks nii vähe?
On selge, et neid analüüse on lähiajal ilmumas ridamisi, kus püütakse seda asjaolu põhjendada. Püüan ka omalt poolt hetkel anda kommentaari, pretendeerimata siinjuures süvaanalüüsile, sest tuginen vaid oma kaemustele ja arusaamadele, mis on kujunenud teles-lehes-raadios kuuldud infole (nii eesti kui venekeelne meedia). Lisaks mõningased oma suhtlusringkonnast laekunud seisukohad, mis sekundeerivad eeltoodule.
Teisisõnu - tegemist on minu personaalsest arusaamast nendele tagajärgedele. Oluline siinjuures on, et ma ei anna hinnangut põhjustele (miks noori soovitakse valima, kellele see on kasulik, mida see asjaolu iseloomustab ühiskondlikust vaatepunktist jms) vaid tõesti räägin vaid tulemist.
Niisiis on mõistetav, et Eestis nagu igas normaalses sootsiumis eksisteerib selline sotsiaalne kiht inimesi, keda nimetatakse kontekstist sõltuvalt nii lasteks, noorteks, teismelisteks, kõurikuteks jne.
Peamine neid ühendavaks teguriks on asjaolu, et nende vaimset ja füüsilist arengut ei peeta piisavaks, et osaleda ühiskonna elus sellisel määral, et tunnistada nende õigust vabale ja piiramatule teostusele õigussuhete vallas. Kontekstist sõltumatult nimetatakse neid alaealisteks.
Nende järgi vaadatakse, neid kontrollitakse, neil on olemas seaduslikud esindajad ning nad on sellega ka harjunud. Minu arvates on see ka paratamatus.
Aeg, millal alaealisus lõpeb ning algab nn täisealisus on erinev ja sõltub (nii kurb kui see ka pole) aeg-ajalt "poliitilistest moevooludest" aga ka kultuurikontekstist. Ning tavaliselt on nii, et kui inimene saab lõpuks täisealiseks, siis saab ta õigusvõimele lisaks endale ka piiramatu teovõime õigussuhete vallas - valida, olla valitud, luba abielluda, omandada (käsutada, vallata, kasutada) vara, kuni selleni, et seaduste rikkumisel kannab inimene ka vastutust täies mahus. Teisisõnu - täielikud õigused tulevad täieliku vastutusega. Omaette teemaks on muidugi see, et meil on tavaks rääkida pigem õigustest, kuid vastutusest ja kohustustest eelistatakse vaikida.
Täisealiseks saamise aeg on vaimselt ja füüsiliselt erinev ning sõltub nii geneetikast, kasvatusest kui soost. Selles pole mingit saladust. Sellegi poolest on tavaks saavutada mingi ühiskondlik ja juriidiline selge piirjoon, millest alates inimest peetakse enam-vähem vastutusvõimeliseks, ehk millal talle antakse õigus olla täiskasvanu. Meil on selleks piiriks kokkuleppeliselt 18 (tegelikult isegi 21 eluaastat, kui arvestada viimaseks piiriks õigust tarbida alkoholi).
Nimetatud juriidiline piir (18/21) on aga vaid asja üks külg. Olulisem on aga siin vaimne valmidus täiskasvanu elus ehk aeg, millal inimese teadvusse jõuab arusaam vastutuse koorma kandmise vajadusest ja paratamatusest. Utreeritult selgitades on aeg mängudeks ja naljaks ning on aeg loomiseks ja vastutamiseks.
Mida rohkem inimene muutub täiskasvanumaks, seda enam elab ta sisse ühiskondlikesse protsessidesse. Mida vanemaks saadakse, seda enam lasub inimestes vastutuskoormust, mis paratamatult kaasneb pere, vara- jms õigussuhetesse astumisega.
Vanuse ja vaimse valmiduse kõrval on meie ühiskonnas veel üks oluline piir - tehnoloogiline piir, mis oma mõju mängib just valimise kontekstis. Otseselt väljendub see ID-kaardi kasutamise oskuses.
Olles ära loetlenud olulisemad mõjutegurid, saan ma nüüd teha kokkuvõtte põhjustest, miks noored vähe valimas käivad.
Esiteks puudub neil sisuline poliitiline huvi. Ütleme lihtsamalt - neil puudub huvi valimiste vastu. Neid ei huvita kommunaalpoliitika, neid ei huvita kommunaalpoliitikud ja parimal juhul nad osalevad valimistel lõbu pärast. Paljud noored on seda välja öelnud ka meedias, olles intervjueeritava staatuses.
Minu jaoks personaalselt oli üllatav asjaolu, et mitmed noortest väljendasid selget seisukohta selles, et valimisõiguse andmine noortele oli mittevajalik.
Nad on välja öelnud ka seda, et kui nad isegi lähevad valimistele, siis teevad nad seda vanemate soovituse järgi või ka vanemate sõprade õhutusel.
Viimased näited on kurvad seetõttu, et näitavad kui mõjutatavad noored võivad olla.
Kokkuvõtteks - noortel puudub poliitiline positsioon, nad ei vajagi seda.
Noored ei näe valimistes ka täiskasvanuks saamise protseduuri (tunnistust) ja neis puudub see lai haaravus ning maailmataju, mis võimaldaks teha kaalutletud otsuseid erinevates poliitikates. Mis siis, et tegemist võib olla nn kohaliku tasandiga. Ka kohaliku tasandi poliitika võib-olla peen asi.
Ja mida rääkida noortest kui peaaegu pooled täiskasvanudki ei saa valimiste tähtsusest aru ega lähe seepärast valima.
Kui lisada juurde veel ülalnimetatud tehniline nüanss (ID-kaart ja e-hääletus), siis ma kahtlustan seda, et noortel puudub harjumus ID-kaarti kasutada. Paroolid jms., pole neile oluline olnud ja nad ei vaevu sellepärast vaeva nägema. ID-kaardi kasutamise harjumus tuleb sisse koos ülikooli, töö ja pangakontodega.
Minu personaalne arvamus on lõppkokkuvõttes selline, et lastel tuleb oma õnnelik lastemaailm lõpuni läbi käia. Mida varem me kisume või lubame nad täiskasvanute maailma, seda pikem stressikoormus laskub nende peale. Pean seetõttu veaks valitsevat suundumust laste võimalikult varajast täiskasvanutega võrdsustamisel. Samal põhjusel ei pea ma ka arukaks valimisea langetamist, mis näitas esmakordselt oma sotsiaalset "jõudu" käesolevatel kohalikel valimistel.
Paul Puustusmaa