Tänases VIKERRAADIOS kõlas luuletajast kaitseministeeriumi ametniku Meelis Oidsalu päevakommentaar.
Tavapäraselt ei midagi erilist - maksumaksja raha eest ülalpeetavas raadios kõlas tavapärane poliitilis-populistlik pamflett homoseksi teemal koos jõulise üleskutsega, miks homoseks hea on.
Sedakorda ma tundsin vajadust sulge haarata, sest see oli lõpuosas täis nii massiivset valet, et lihtsalt pidin reageerima.
Algas kõik ju ilusti. Viieminutilise nupukese esimesed kaks ja pool minutit oli selline tavapärane raadiotekst - rahulik, mõistetav, mõtlema tõmbav. Räägiti täiskasvanu oskustest, edu alustest, eesmärkide saavutamisest, planeerimisest kuni jõuti toredate kujundite juurde Pokumaailmast ... varbad veeta, toitu pole, kodu vaja otsida.
Ning siis algas... Algas pamflett. Õigemini absurdi-kuuldemäng.
Nagu oleks teine kirjamees tegevusse asunud. Või vana kirjamees, kuid olles enne teise osa kirjutamist manustanud kangeid metsaseeni.
Teema läks niisiis normaalse maailma asjade juurest ebanormaalse maailma juurde, kõverpeeglite kuningriiki, kus seisukohad ei kandnud, väited olid mõistetamatud ning kohati seosetud.
Autor märgib, et abielureferendumi välu pole see, kuhu järgmiseks kolmeks aastaks pidama jääda.
Kohe tekkis mul esimene küsimus, et kes on seda öelnud, et peab jääma? Miks kolmeks aastaks?
Ja millisel eriliselt viltusel moel saab väita, et referendum, mis puudutab perekonna põhiseaduslikku alust, et see pole seotud meie kultuuriga ega tegele sotsiaalse turvalisusega?
Täpselt vastupidi! Täna on selge, et see on meie kultuuri osa, mis pole aga pelgalt üldise kultuuri küsimus vaid otseselt seotud meie ühiskonna vajaduste, ellujäämise ja sotsiaalse moraaliga. Isegi riiklusega - Eesti riiklusega! See, et mõningane aeg on kosmopoliitide poolt veidruste kummardamine abielu ja perekonna teemat hägustatud ja devalveeritud, see ei muuda ega hävita seda teemat ega selle olulisi sotsiaalseid seoseid. Enamgi veel - püüd ümber defineerida abielu ja perekonda, on püsiväärtusi hindavad inimesed seatud sundseisu. Kaitsmaks seda inimajaloo arenguga esile kerkinud ja tuhandeid aastaid püsinud väärtust purustamise eest, peame alustama selle rõhutatult intensiivset kaitset.
Järgneb Oidsalu väide, et referendumi abil teostatavate otsingutega oleme me põhiseadusest kaugenenud!?
Mis mõttes? Otse vastupidi. Siin pole isegi oluline, kas me räägime referendumist abstraktselt või konkreetselt abielureferendumist, igal moel me läheneme hoopis põhiseadusele, tema sisule ja mõttele. Referendum kaudu me toetume põhiseaduse konstitutsioonilistele juurtele, rahva kui kõrgeima võimu tahtele, demokraatlikele protsessidele. Eesmärgiks on aga õigusliku ning sotsiaalse nihilismi vähendamine, ühiskondliku turvalisuse suurendamine, komberuumi loomuliku raamistuse taaselustamine ning oma loomupäraste (kui tahate, siis jumalike) väärtuste taastamine. Siia mahub ka isikliku inimliku, perekondliku, isegi riikliku väärikuse tõstmine ning kommete/traditsioonide/arusaamade selgem määratlemine.
Siis tuleb aga totaalne pomm. Väide, millel puudub üldse mingisugune seos tegelikkusega.
Nii selgitab Meelis Oidsalu, et "... rahvalt soovitakse nõusolekut saada seksuaal-aristokraatlike printsiipide lisamiseks põhiseadusesse"?!
Mida...?
Esiteks pole abielu ja perekond mingi seksuaalprintsiip. Abielu ja perekonna defineerimine seksi kaudu ja rõhutatult on üldse tänapäevase arusaamise järgi pehmelt öeldes veider. Iidsetes traditsioonides ehk ja siis ka vaid pulmitamise ajal ... täna pigem enam mitte.
Kuigi viidatud nähtusel on olemas oluline seos abielu ja perekonnaga, siiski on rõhuasetus seksile (eriti rahvaküsitluse kontekstis) on täiesti meelevaldne. Selline lähenemine on omane küll ainult homoseksuaalsetele inimestele. Sest kas keegi on kunagi näinud mööda ilma töllavaid tsirkusetola moodi riietatud heteroseksuaale, kes lehvitavad lippudega ja põristavad trumme, et rõhutada - me oleme teistmoodi, me seksime, see on me õigus ...? Seksuaalerisusega inimesed teevad seda tõesti regulaarselt.
Siin on üks oluline vahe ja aktsent, mis on ühiskonnale ette visatud, et tekitada võltsarusaama homoseksuaalidest kui tagakiusatutest.
Kõigepealt olgu alusteadmiseks fakt, et kõik (nii heterod kui meitteheterod) on inimesed, võrdsed seaduse ees. Seda nii õigustes kui kohustustes. Nende kui inimeste suhtes vahet ei tehta.
Kuid heterod samas ei rõhuta oma seksuaalsust, mida teevad homod. Homod rõhutavad kõikide kättesaadavate vahenditega oma normaalsusest kõrvalekaldele, ihadele ja soovidele, selgitades avalikkusele, et see nende erisus loob neile õiguse nõuda erikohtlemist, mis lähtub vaid nende erisusest.
Et nende erisus on nende eriõiguse saamise seaduslik alus.
Ei ole!
Samasugune nõudeõigus erikohtlemisele võiks olla musta kohvi joojatel, allergeenikutel, vasakukäelistel, isegi kummifetišistidel ja kleptomaanidel. Kõik nad on erilised. Mõned paremad, mõned halvemad.
Tuleb mõista, et erinev arusaam tavapärasest, tung millegi eripärase järele, maailma asjadest teine arusaam jms. ei ole eriõiguste taotluse aluseks ega saagi seda olla.
JAH - nende veidrustega tuleb meil demokraatlikus ühiskonnas leppida ja küll me ka lepime, kuid saage aru - igat veidrust ei saa seadusse kirjutada või selle kaudu üldiselt mõistetavaid asju, traditsioone või komberuumi muutma hakata. Järeleandmine siin lõhuks ühiskonna, lammutaks turvalisuse.
Ent Oidsalu poolt on veelgi hullem lugeda normaalseid inimesi seksuaal-aristokraatideks!
Mida kuradit?
See on sedavõrd kastist välja mõtlemine ja sedavõrd rumal väide, et isegi selle kommenteerimine tundub olevat rumal.
Olgu - mingis veidras maailmas, kuskil kus Swifti Gulliver rändas, seal võib ju nii mõelda, kuid meie maailmas saab sellist mõttevälgatust esitada vaid mingi raske kannatuse üleelamise tagajärjel.
Teadmiseks siin Meelis Oidsalule, et see "seksuaal-aristokraatlik" printsiip on algselt kirjutatud planeedile Maa looduse poolt ning talletatud loomuõigusse ning meie tsivilisatsiooni alustesse. Sealt jõudnud ka meie põhiseadusse, perekonna sätte all (§ 27), milles räägitakse, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus. Või arvab Oidsalu tõesti, et põhiseaduses viidatud perekond kui rahva kasvataja toimib kuidagi homoseksuaalse suhte kaudu?
Ja veelkord - rõhumine seksile ning linadevahelisele elule, mida justkui homoabielude vastased oluliseks peavad ning mis on homosuhete kaitseargumentide seas üks "vägevamaid", on tegelikult sisutu, kunstlikult otsitud ning faktiliselt labane.
Edasine tekst päevakommentaaris on seosetu. Käib jutt mingist teisest Eestist, mis 20 aastat tagasi jututeemaks kerkis, kuid ütlen kohe - see ei olnud siis ega ole ka tänapäevases arusaamises kuidagi seotud abielu, perekonna ega lastega. Samuti pole teine Eesti seotud ühtegi otsapidi sõprade kooseluga ühikas, matkalaagris, ühes toas ... koosellumise, meesellumise, naisellumise või suguellumisega.
Ka on seosetu ja tänase päeva konteksti sobimatu Oidsalu arvamus siseministri väidetavast uhkustamisest kahekiiruselise Eesti üle. Ma ei saa sellest väitest ega ka Oidsalu pamfleti seostest mitte midagi aru. Muuhulgas tuletan Oidsalule meelde, et täna (11.11.2020) on siseministri koht vaba, sest endine on tagasi astunud ja uut pole veel kohale määratud.
Absurdne on kirjutaja viide rahvastikuministri tegevusele, millest võiks järeldada, et ta räägib seksuaalsuhetest nii nagu oleks riigil tellimus elanike seksuaalkäitumisele.
Mida?
Riina Solmani isikut tundes võin väita, kirjutajaga samale tasemele laskudes, et enne tõuseb päike solgipangest kui rahvastikuministri sõnadest võiks järeldada seesugust.
Veel mainib Oidsalu ihulähedaste ja privaatsete teemade toomist koalitsioonipoliitikasse. Selle peale ütleks, et seda ihulähedust privaatteemat näeb vaid Oidsalu ja tema mõttekaaslased, sest teadagi - igaüks näeb asju vastavalt oma rikutuse tasemele. Pole mina parlamendiliikmena kordagi märganud ega tajunud koalitsioonipoliitikas mingit rõhuasetust ihulähedusele ja privaat-teemadele. Nagu juba eelnevalt märkisin - see ihulähedus ja tekialusele viitamine on pigem omane argument nendele inimestele, kes fetišeerivad normaalsusest kõrvalekaldeid, sealhulgas eelkõige seksuaalelus.
Nende jaoks on see probleem. Mitte meie jaoks, kes lihtsalt tahavad, et jätkuks mõistetav, tavapärane ja tuhandeid aastaid eksisteerinud mehe/naise koosolemine perekonna alusena.
Mees ja naine koos moodustavad ühe terviku ja selle viljapuu, mille viljade najal kasvab ühiskond ja areneb elu.
Milline aednik aga tahaks oma aeda õunapuud, mis vilja ei kanna?
Milline normaalne mees/naine tahaks, et neil poleks järglasi?
Milline normaalne vanaisa ja vanaema ei ootaks lapselapsi, kellele oma aega pühendada ja vara jätta?
Erandid kinnitavad siin vaid reeglit. Ühiskond on ka eranditele mõelnud, ent pole selleks kunagi muutnud traditsioone või hakanud ümber defineerima perekonda. Selline kummaline valik on pelgalt sotsiaalne veidrus, mis usutavasti tulevikus vaid komöödiateatris lavalaudade taluda jääb.
Ja head EI-kampaanialised - te teete ise endid lolliks, kui taandate kogu oma võitluse labaselt seksiteemaliseks.
Abielu ja perekond on PALJU ENAMAT kui seks. Ja ka palju enamat kui kahe mehe omavaheline sõprus või kahe naise omavaheline armastus.
Nüüd vabandan ka, kui kedagi solvasin. See oli tahtmatu, kuid provotseeritud Meelis Oidsalu päevakommentaarist 11.11.2020. a. Vikerraadio saates UUDIS+ (link lisatud artikli algusse)
Paul Puustusmaa