Uus valitsus, uus kord.
Ei sirget selga ega ausust vaid, ikka nihverdades ja ümber nurga.
Olgu näiteks jutt riigikogu erikomisjonidest. Pariteetsus versus proportsionaalsus.
Komisjonid on sellised Riigikogu struktuuriüksused, millised tegelevad erinevate poliitikate väljatöötamisega või mõne muu olulise tähtsusega riigieluküsimuse läbitöötamiseks ning vajadusel seadusevormi valamisega.
Hetkel on nii, et iga erakond, kes riigikokku on valitud, osaleb erikomisjonides pariteetsuse printsiibist lähtuvalt. Seega igal erakonnal üks koht. Et kuna riigikogus on viis erakonda, siis on igal erakonnal erikomisjonis üks koht. Nii on see olnud ja nii on see kaua olnud.
Enam mitte.
Nüüd tuli Reformierakond välja mõttega viia ka erikomisjonide isikkoosseis proportsionaalsele alusele, mis annaks valitsevale koalitsioonile otsustamiseks suurema hääleõiguse. Ikka selleks, et opositsiooni nurka suruda.
Seda sammu on ka paljud liberaalid hukka mõistnud. Endine spiiker Eiki Nestor (SDE) loodab, et Reformi- ja Keskerakond võtavad eelnõu tagasi (loe PM vastavasisulist artiklit SIIT).
Või võtame siis korruptsioonivastase seaduse muutmise.
Avalik liberaalne meedia on pritsitud täis teadmist, et lõpuks ometi on valitsus tulnud ja seadustab Euroopa Nõukogu korruptsioonivastase ühenduse GRECO soovitused.
Kirjutatakse, et komisjoni esimees leidis, et huvide deklaratsiooni esitamise kohustuse panemine ministrite poliitilistele nõunikele on ennetav samm, et hoida ära korruptsiooni nõunike hulgas, kes saavad mõjutada olulisi poliitilisi otsuseid.
Mõned ultraliberaalsed mainstriimväljaanded rõhutavad eraldi, et EKRE oli selle seaduse vastu, kuid lõpuks ometi ... Puudu jäävad vaid ülevad hõisked ja kestvad kiiduavaldused, et elagu GRECO, elagu üllas Euroopa Liit ja tema liberaalsed euroopalikud väärtused...
Ent kirjeldatu näol on tegemist pooltõega, mis kastetud varjamise piprakastmesse. Eesmärgiks halvustada EKRE-t, petta ühiskonda.
Milles on siis see tõde?
Aga tõde on selles, et EKRE pole kunagi vastu olnud deklaratsioonide esitamise nõudele, kui riigi poliitiline otsus seda soovib.
Ma rõhutasin põhiseaduskomisjoni istungil seda, et EKRE vastuseis oli, on ja jääb hoopis ebavõrdsele kohtlemisele, millega osade kõrgete tegelaste deklaratsioonid on avalikud, aga osad kuulutatakse varjatuks. Sellele oli EKRE hoopis vastu.
Viimasest asjaolust peavoolulehed ei kirjuta. Nad ei kirjuta, et näiteks jõuametkondade juhtide deklaratsioonid salastatakse.
Kes on tõestanud ja kuidas, et meil Eestis faktiliselt (korduvalt) poliitilisi pöördeid korraldavate ametite juhid vajavad rohkem kaitset kui paljud teised olulised ametimehed?
Millega sellist põhiseaduslikku vastuolu seletatakse?
Kui avalikustatakse deklaratsioonid, siis juba kõikidel või vastupidi - mitte kellelgi. See on seisukoht, mida EKRE toetab.
Tuletan meelde, et põhiseaduse § 12 ütleb sõnaselgelt - kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Paul Puustusmaa