Aegajalt avalikus meedias on tõusetunud küsimus selles, kas vene rahvas on süüdi Vene-Ukraina sõjas või kas venelased peaksid vastutama nende veriste tapatalgude, ukraina laste mõrvade, vägistamiste ja Ukraina majandusliku infrastruktuuri purustamise pärast?
Hüpoteese on erinevaid. Alates sellest kui meenutada, et saksa rahvas maksab siiamaani lõivu tegude eest, mille panid korda saksa natsionaalsotsialistid Hitleri juhtimisel, kuigi praegune saksa riik pole isegi III riigi õigusjärglane.
Venemaa on teatavasti hitleriliku Saksamaa liitlase (NSVL) õigusjärglane ja teostab täna samasugust sise- ja välispoliitikat kui omal ajal hitlerlik Saksamaa. Isegi metoodika on sama. Olen sellest ka varasemalt kirjutanud. Näiteks artiklis"Kui rahvas väärib oma valitsejaid, kas ta väärib ka karistust valitseja tegude pärast?".
Rääkides Venemaa agressiivsusest, siis see ei saaks olla selline kui oma rahvas ei toetaks tuliselt putinlikku šovinismikurssi, vene imperialismi ning sovjetlikku revanšismi.
Kas vene rahvas toetab seda?
Levada-Keskuse poolt hiljuti läbi viidud küsitlus venemaalaste suhtumisest hetkel toimuvasse sõjasse, selle jätkumisse, läbirääkimise vajadusse ja vastutusse selgitab üsna näitlikult kahte asja.
Esiteks vene propaganda tõhusust sisemaise tarbija jaoks. Teiseks nn "vene maailma" osaks olevate inimeste vastutustundetust, kriitikameele puudumist ning võimetust hinnata reaalselt vastutuse koormust.
Ukraina sõda on kestnud juba aastaid, alates 2014. seoses Krimmi annekteerimise ja Donbassis alustatud hübriidsõjaga.
Ka viimasest võimsast ja täiemahulisest eskalatsioonist selles sõjas (24.02.22) on möödunud enam kui pool aastat (191 päeva) koos üliaktiivse lahingutegevusega.
Võib-olla on probleem selles, et põlevad ukrainlaste kodud, ukrainlaste koolid, vägistatakse ukraina tüdrukuid ja tapetakse ukraina lapsi, kuid VENE emamaal pole sõda tuntav? Sõjas on tapetud juba ca 50 000 vene sõdurit, kuid need pole enamalt jaolt venelased vaid Venemaal alamat sorti inimesteks hinnatavad väikerahvad nagu burjaadid, tšetšeenid, kalmõkid, isikud kaugetelt ääremaadelt ... ja vabatahtlikud vanglatest, vaesetest elanikkonna kihtidest. Venemaal pole purustusi, ei põle koolid, ei kannata infrastruktuur ega majandus. Venelased ise naudivad telekast ettekandeid sellest, kui edukas on "erioperatsioon natsistide vastu Ukrainas" ja kuidas kangelastegusid tegevad sõdurid-ohvitserid ennastsalgavalt vabastavad iidseid vene alasid Donbassis ja Dnepri paremkaldal.
Paljud venelased isegi ei usu, et käimas on mingi tõsisem konflikt Euroopas. Mingi nunnu erioperatsioon vaid ja kangelaslik vene rahva võitlus kollektiivse läänega.
Minnes nüüd tagasi selle Levada-Keskuse küsitluse juurde, siis on selgelt näha, et sisuliselt pole venelaste arvamus Ukraina sõja suhtes oluliselt muutunud ja toetus sellele sõjale, selle sõja jätkumisele on venelaste seas VÄGA SUUR.
Kui KÜSIMUSELE "Kas te isiklikult toetate vene relvajõudude tegevust Ukrainas?" märtsis 2022 vastas "kindlalt JAH" või "pigem JAH" 80% küsitletutest, siis augustis 2022 oli selliste inimeste arv 76%. Samale küsimusele kindla ei ütles märtsis vaid 6 % ja nüüd augustis vaid 7 % küsitletutest.
Parem pole olukord ka küsimusega "Kas sõjalist tegevust peaks jätkama või alustama rahuläbirääkimistega?". Kindlalt või pigem jätkamist toetasid märtsis 92% venemaalastest, augustis oli selliseid 93%.
Enesekriitilisele küsimusele: "Kas sinusugused inimesed peaksid kandma moraalset vastutust rahulike elanike hukkumise ja purustuste pärast Ukrainas?" vastasid need samad sõjapooldajate massid selgelt EI!
Teisisõnu oli neist märtsis 2022 vähemalt 65% ja nüüd augustis 60% veendunud, et mingit vastutust nad kandma ei pea, kuigi toetavad igati sõjategevust ja pooldavad ka selle jätkumist selmet asuda rahuprotsessi toetama.
Tehkem järeldused.
