Kui küsimus on õhtumaade deislamiseerimises
Euroopa valitsevas kultuurmarksistlikkus poliitilises mentaliteedis on ülilevinud poliitkorrektsuse nõue avalikes toimingutes. See omakorda mõjutab negatiivselt mitmeid poliitilisi protsesse, väänates tõde, soodustab topeltstandardite levimist. Selline liberaalsotsialistlik ühiskonna juhtimine moonutab lisaks ka klassikaliselt Euroopas väljakujunenud alusväärtusi, traditsioonilisi arusaamu ja mõisteid, eksitab inimesi, rajab võltsmoraalile baseeruva ühiskonnakorralduse koos sellest tulenevate süvenevate konfliktidega ning neist lähtuvate ohtudega.
Selline Euroopa „uustraditsioonidele“ ehitatud ja neist lähtuvatest „uutele euroopalikele väärtustele“ tuginev pidetu ja juurtetu uuskultuur loob ühtlasi tabuteemasid nähtustest, millised tegelikult tabuteemad olla ei tohiks. Ja vastupidi – vabastab tabupiirangutest nähtused, millised peaksid olema tabuteemad, sest lõhuvad ühiskonda ja kutsuvad esile vägivalda.
Lõppkokkuvõttes sillutab eeltoodu omakorda teed sotsiaalsetele konfliktidele. Nendest omakorda sünnivad kodusõjad ja revolutsioonid koos laibamägede ja vereojadega, kui kokku põrkavad „paha“ vana ja „hea“ uus, teineteist sisuliselt välistavad arusaamad ja sügavalt antagonistlikud vaated asjadele ning nähtustele ehk siis maailmavaated.
Selleks, et ära hoida sotsiaalseid kataklüsme, on valitsejad (sõltumata riiklikest formatsioonidest) ühiskondliku stabiilsuse ja korrashoiu nimel vajadusel teinud takistusi ja vajadusel riigi sunnijõul maha surunud paradigmasid, millised sotsiaalsesse kooslusse ei sobi.
Seda on tehtud läbi õpetuste ja suunamiste, mida jagatakse lastele perekonnas, hõimus, koolis. Aga ka läbi riigifilosoofiale või riigiusundile eelise andmise, mis oma mõjuga peab konstrueerima vastavale poliitilisele/sotsiaalsele ruumile skeleti, mis omakorda suudaks hoida ühiskonda turvaliselt ülal.
Aeg-ajalt, kui olud selleks sunnivad ning üldine heaolu on tõsises ohus, ühiskonda on haaranud „poliitiline vähktõbi“, siis rakendatakse riigi sunnijõudu selleks, et mõni ühiskonda immitsenud ning selles jõudu koguv/ammutav destruktiivsete omadustega doktriin, ideoloogia või usund ühiskonnast välja lõigata.
Kuigi viimati nimetatud samm on vägivaldne ja üldjuhul õigustamatu, on siiski ajalugu näidanud, et selline „poliitiline kirurgia“ võib olla teatud asjaoludel õigustatud. Eelkõige siis, kui ta kujutab endast reaalset ohtu üldisele valitsevale kultuurile, või on asetanud teatud võim- või vaimkonna eksistentsiaalse dilemma ette – jätkuda või mittejätkuda.
Euroopa tugevatest demokraatlikest traditsioonidest hoolimata on meie poliitilises kultuuris selliste äärmuslike meetodite kasutamine leidnud korduvalt rakendamist. Seda nii varasemas ajaloos, kui ka meile väga lähedases minevikus. Mõte tervikuna on äärmiselt lihtne – teatud süsteemid, doktriinid, dogmad, filosoofiad mõistetakse hukka, demoniseeritakse ja keelustatakse koos sellest tulenevate seostega, sealhulgas institutsioonide, struktuuri, sümbolite, nimetuste ja õpetustega.
Sellised sammud toetuvad alati väga konkreetsele poliitilisele tahtele ja tahet toetavatele otsustustele ja füüsilist tuge pakuvad riiklikud või rahvusvahelised institutsioonid. Reeglina on sellised sammud suhteliselt edukad. Rakendatakse neid samme alati kiirelt, jõuliselt ja tõhusalt, piisavalt laialdaselt, et hõlmata valdavat osa sellest kultuuriruumist, kus soovitakse negatiivse mõjutuse kaotamist.
Nii näiteks … denatsifitseerimine
XX sajandi alguses vasakpoolsetest liikumistest välja kasvanud poliitilised doktriinid natsionaalsotsialismi ja fašismi näol said Euroopas kiirelt populaarsust tunda. Sajandi 20.-30.-l aastatel saavutasid need poliitilised liikumised võimutäiuse mitmetes riikides. Võimu ülevõtmise järgselt muudeti vastavate riikide poliitiline süsteem ja sellega seotud instituudid ülipolitiseeritud masinavärgiks, mis mõjutas otseselt ja selgelt seal elavate inimeste maailmavaadet ja arusaamasid olulisel määral.
Vastavalt spetsiifilisele riigipoliitikale tugineti nendes riikides töölismasside kergelt juhitavatele poliitilistele kirgedele, juhikultusele ning agressiivsele ja sõjakale välispoliitikale, mis viis kokkuvõttes I maailmasõja jätkusõja e. II maailmasõjani.
Siis sai sõda läbi. Võitjad olid teada. Sõjad aga võidetakse alati kaks korda. Üks võit saavutatakse relvade ja/või poliitika abil füüsilises maailmas, teine aga inimvaimu vallas.
Seetõttu võeti endisel sõjatandril rakendusele täiendavate meetmete kogum, mida tuntakse denatsifitseerimise mõiste all, millega hakati välja juurima natsionaalsotsialismi ideoloogia mõjusid ühiskonnast. Demoniseeriti doktriin ja isikud, keelustati ja loodi tõsised poliitilised takistused selle ideoloogiaga seotud arusaamadele, mõistetele ja sümbolitele.
Natsionaalsotsialismi juhtivad tegelinskid hukati ülikiire protsessi tagajärjel või isoleeriti pikemaks ajaks ühiskonnast. Kogu vastavasisuline propaganda sai totaalse üleeuroopalise keelu ja tekkinud tühimik täideti samaväärse kuid vastassuunalise iseloomuga ning tugevamat vastupropagandat tegevate süsteemidega. Natsionaalsotsialistlikud ametkonnad/instituudid suleti või likvideeriti ning neile leiti siseriiklikud alternatiivid, kelle jaoks koolitati uued ametiisikud või või rakendati vanu, peale spetsiifilist ümberkoolitust.
Kõik eeltoodu toimus kindlakäeliselt, kiirelt ja riiklike sunnivahendite tuntaval ja selgel toel, jõuametkondade, luure ning poliitilise politsei valvsa silma all.
Nii näiteks … dekommuniseerimine
XIX sajandi teisel poolel sündis palju „progressiivseid“ vasakpoolseid liikumisi, sealhulgas sotsialistlik liikumine oma erinevate uskumistega, millist teed kasutada, et „tagakiusatute ja rõhutute“ hoovi õnn tuua (sotsiaaldemokraadid, kommunistid, sotsialistid revolutsionäärid, …).
Venemaa sotsiaaldemokraatide poolt XX sajandi alguses käivitatud revolutsiooni tulemusena sündis sõjakas vasakpoolset ideoloogiat kandev riik, milline alustas koos natsionaalsotsialistliku Saksamaaga II maailmasõda. See agressiivne riik eksisteerib tänagi Venemaa Föderatsiooni nime all.
Oma eelmises versioonis Nõukogude Liidu nime kandud Venemaa õiguseellane lagunes majandusraskustes pisut väiksemaks ja kokku kukkus ka teda kaitsvas kookonis hoidev sotsialistlike riikide ühendus koos sõjalise struktuuriga.
Venemaa endised satelliidid/kolooniad/vasallid muutsid reeglina peale rippumatuse saavutamist (iseseisvuse taastamist) oma riiklikud ideoloogiad ja ka ühiskondliku formatsiooni, millega kaasnes reeglina dekommuniseerimine. Viimati võttis selle sammu ette Ukraina, kes dekommuniseerimist alustas jõuliselt peale venemaa sõjalist agressiooni Ukraina vastu ja Krimmi annekteerimist 2014. aastal.
Analoogselt denatsifitseerimisega kaasnes ka dekommuniseerimisega ideoloogiliste mõjutuste hukkamõist, institutsioonide likvideerimine, kommunismi-sotsialismiga seotud sümboolika keelamine, vastavate kohanimede ümbernimetamine, - poliitiliste liikumiste halvustamine, nende tegevuse takistamine või keelamine ja vastav riigi sunnijõuga tagatud vastupropaganda.
Nii näiteks … deislamiseerimine?
Islamiga on lood pisut keerukamad, kuigi toimingud ja toimemehhanism deislamiseerimisel on laias laastus sama kui eelnevate näidete puhul. See tegevus peaks samuti hõlmama islamiga seotud sümbolite kõrvaldamist avalikust ruumist, islamiõpetuse avaliku õpetamise keeldu ja muid asjakohaseid piiranguid.
Alustama peaks aga soovi teadvustamisest ja selle omaksvõtust. Selleks aga peab taas küsima kas ISLAMI (kui antihumanistliku teoloogilise doktriini ja paradigmade) inimsusevastaseks ning ühiskonnaohtlikuks tunnistamine vastab tegelikkusele ja meie tahtele?
Kas on õige, et ISLAM on tõestanud, et on meie kultuuritraditsioonidega mittekokkusobiv, meie ühiskondlikule mudelile hukatuslik, meie traditsioone hävitav?
Kas vastab tõele, et ISLAM on avalikult inimvaenulik ning demokraatiavastane, meie sotsiaalseid struktuure lõhkuv ja tervikuna surmavalt ohtlik õhtumaadele ja sealsesse kultuuri kuuluvatele inimestele?
Kas vastab tõele, et islam ja tema avalikud avaldusvormid on ohtlikud sotsiaalsele tervisele, turvalisusele ja põhiseaduslikule korrale?
Kui me eelnevatele küsimustele vastame suuremas osas jaatavalt, siis ei ole mingit põhjust vältida deislamiseerimise võimalust.
Täna on see meie võimalus, võimalik, et ainuke võimalus ja toimiv alternatiiv Merkeli personaalpoliitikale islami Euroopasse importimisel.
Homme võib-olla juba lihtsalt hilja.
Paul Puustusmaa
