2021. aasta kevadel kavandatav rahvahääletus abielu teemal on kaasa toonud nii marulise vastutegevuse, et see sunnib küsima: mida referendumi vastased kardavad? Arvan teadvat vastust – kardetakse rahvast ja rahva arvamust eelkõige. Samas soovitakse sotsiaalset segadust, õiguslikku nihilismi, sest sogases vees on teadagi rasvasemat kala võimalik püüda.
Kui Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna soov panna rahvahääletusele küsimus, kas inimesed toetavad mõtet, et abielu on mehe ja naise vaheline liit, juba 2019. aasta kevadel koalitsioonis kokku lepiti, ei järgnenud sellele mingit erilist resonantsi. Vastalised ju uskusid ja ootasid koalitsiooni kiiret kokkukukkumist ning sellega ka koalitsiooni lubaduste mittetäitumist.
Võib-olla ei paistnud see punkt niinimetatud praktilisemate teemade seast ka välja. Aga võibolla lootis homoabielu seadustamise eest võitlev vastasrinne, et ega referendumist nagunii asja ei saa – otsedemokraatiat, mille kaudu rahvas saab valimiste vahelisel perioodil kaasa rääkida, on enamik Riigikogu erakondi kartnud nagu tuld. Riigikogus lendasid Reformierakonna valitsemisajal prügikasti kõik kooseluseaduse ja immigratsioonikvootide vastu kogutud allkirjad, mida oli üle 45 000. Otsedemokraatia vaenamise pärast ei ole meil tänaseni presidendi otsevalimisi.
EKRE eesmärk on aga tuua rahva hääl poliitikasse tagasi ja see on ka põhjus, miks alustasid homoabielude ihkajad juba enne referendumi kuupäeva paikapanemist jõulist tegevust rahvahääletuse nurjamiseks. Selleks püütakse avalikkust uskuma panna, et „referendum ahistab vähemusi“ ja „referendumist ei sõltu midagi“. Neid väitjaid ei häiri seegi, et need sõnumid teineteisele vastu räägivad. Juba lehvitatakse ka vikerkaarelippe ja kogutakse allkirju homoabielu seadustamiseks, et inimesed sellest teemast kevadeks ära väsiks.
Eriti küüniline on jutt vähemuste ahistamisest. See on tühipaljas demagoogia ning tegelikkuses peidab homoabielude ja nn võrdsuse nõudmise sees soov kehtestada teatud erisoovidega isikutele eriõigusi riigi administratiivse jõu abil.
Rohkem kui miski muu näitab senine vastutegevus, et referendumit on tegelikult väga vaja. Juba ainuüksi tänane fakt, et vastaspool on käivitanud kampaania perekonnasuhteid reguleeriva seaduse muutmiseks selliselt, et abielluda võiksid omavahel ühesoolised. Sellega nullitakse abielu mõiste ja olemus totaalselt. Abielu mõiste vajab seega senisest tugevamat kaitset, sest senise elukorralduse ja tavade üle parda heitmist nõudvad poliitilised jõud muutuvad üha agressiivsemaks.
Seni on abielu mõiste olnud lihtne ja arusaadav: abielu on institutsioon, mille eesmärgiks on siduda mees ja naine eriliste kohustuste, õiguste ja garantiidega, mida omalt poolt toetab riik. Nii tekib perekond, ühiskonna kõige olulisem alusrakuke, mis on riigi kaitsva tiiva all.
Viimasel mõnekümnel aastal oleme kogenud teravat rünnakut seniste väärtuste vastu. Liberaalid, keda meil esindavad kõige puhtamal kujul Reformerakond, sotsid ja Eesti200 ülistavad uute eesmärkidena globalismi, immigratsiooni, multikultuursust, hedonismi ja homoideoloogiat. Revolutsioonilisi muudatusi nõutakse ka inimsuhetes, mis tähendab, et seniseid väljakujunenud sotsiaalseid suhteid püütakse jõuliselt lammutada. Selle juurde käib nõudmine, et kõrvalekalded normaalsusest saaksid kirja pandud seaduseraamatutesse uue normaalsusena. Nende muudatustega tahetakse teha teiseks meie enesetunnetust, meie ettekujutust sellest, kes me olime, oleme ja kelleks tahame saada.
Institutsiooniks, mis on langenud liberaalide rünnaku alla, on ka traditsiooniline, mehest ja naisest koosnev abielu. Me näeme, kuidas loomuliku perekonna vastaseid rünnakuid pannakse toime kõige kõrgemal tasemel. Alles hiljuti kuulutas president Kersti Kaljulaidilt vägivallaennetusauhinna saanud Mikk Pärnits, et kõige ohtlikum koht lapsele on traditsiooniline perekond.
Abielu ja perekonna mõistete hägustamisega on otseselt seotud homosuhte võrdsustamine abieluga. Ikka ühte moodi ja kõikjal – kõigepealt legaliseeritud tsiviilkooslus ja siis mõne aja pärast ametlik abieluõigus. Eestis suruti kooseluseadus Riigikogus läbi Reformierakonna ja sotside juhtimisel 2014. aasta 9. oktoobril. Õnneks puudus rakendusaktide vastuvõtmiseks vajalik häälteenamus ning nõnda on see jäänud tänaseni.
On selge, et kooseluseaduse jõuga läbisurumine põhjustas ühiskonnas lõhesid ja pingeid, nii nagu igasugune ühiskonna alusväärtusi puudutav jõuline muudatus. Enamik Eesti inimesi oli ja on homoabielu seadustamise vastu – seda kinnitavad kõik avaliku arvamuse küsitlused.
Ehkki Eesti riik on konservatiivide eestvedamisel nn uue normaalsuse kehtestamisele pidurit tõmmanud, ei ole „uute väärtuste“ juurutamise katsed kuhugi kadunud. Liberaalid püüavad homoabielu seadustamiseks ja – veelgi enam – homodele lapsendamisõiguse andmiseks muuta abielu ja perekonna tähendust seaduse sunniga. Riigi administratiivse jõuga püütakse muuta inimeste mõttemaailma ja arusaama loomuvastasest kooslusest ja abielu tähendusest.
Vasakliberaalsed ja äärmuslikud ringkonnad jätkavad bolševike poolt alustatud tööd inimühiskonna ümberkujundamiseks, väänates sotsiaalselt mõistetavad raamid kõveraks, mõisted hämaraks ja suhted katki.
Konservatiivide arvates on oluline, et meie ühiskonnas lehtivad reeglid ja tavad oleksid võimalikult üheselt mõistetavad ja enamusele vastuvõetavad. Vaid siis saavad ühiskondlikud suhted olla legaalsed, tunnustatud ja täidetavad. Rahvahääletus on üks võimalus kogu ühiskonda puudutavates küsimustes selgitada välja konsensus. 21. sajandil on abieluteemalisi referendumeid – kas siis küsimusega, millele jaatava vastuse korral defineeritakse abielu mõiste sellisena, nagu oleme seda tundnud, või vastupidi, lubatakse homoabielusid – korraldatud mitmekümnes riigis, ning kui arvestada juurde eraldi USA osariigid, siis üle poolesaja korra.
Oluline on toonitada, et sõltumata referendumi tulemusest ei kavatse keegi ära keelata sõprade koosolemist, sõprade omavahelist armastust, austust, või nende mis tahes omavahelisi kokkuleppeid või varalisi suhteid. Käigu ja olgu igaüks, kellega tahab, kus tahab, kuidas tahab… see on iga inimese individuaalne otsus. Tekialuse huvi mängutoomine sellesse debatti on lihtlabane demagoogia. Küsimus on ikka ja ainult selles, milliseid sotsiaalseid suhteid peab riik kirjutatud seaduse tasandil kaitsmis- ja toetamisväärseks.
Meile teadaolev tsivilisatsioon on enam kui 5000 aastat vana ning selle kestel pole ka kõige napakam diktaator tulnud selle peale, et kehtestada seadusega näiteks meestevahelised abielud. Ühiskonnal on lihtsam taluda veidrusi, kui keiser kuulutab hobuse senaatoriks kui selle, et panna seadusega mehed omavahel abielluma. See, tõsiselt kummaline idee, on aga õhtumaade kultuuris viimase paarikümne aasta jooksul kultiveerimist leidnud hoolimata sellest, et sellel ideel on hukatuslik kui ka märkimisväärne ebainimlik mõõde.
Mõistmaks mu väidet piisab sellest, kui mõelda abielu instituudi ajalooliselt välja kujunenud tähendusele, mis seob järglased ja vara ning loob veresuhetel baseeruva õigusjärgluse. Teisisõnu - selged peresuhted, vereliini järglased, suguvõsad, lapsed-vanemad-vanavanemad, varalised suhted … . Nüüd aga pannakse kaks (kolm-neli?) sõpra kokku, järglasi neil ka pole, tulevikuperspektiivi ka mitte. Ja kuigi lapsendamise võimalused jäävad nagu need ka ajalooliselt on eksisteerinud, siis homosuhetesse sunnitud laste ega sinna kaasatud vanavanemate, paratamatult siduvatest ning loomulikest, soovidest ei hooli sellise suhte puhul keegi. Isegi riik mitte, toetades sellist sõprade koosolemist, abielu nimel all, mida erilise kaitsega toetab.
Ja kuidas klapiks viljatute abielusuhete soodustamine meie riigi põhieesmärgiga, milleks teatavasti on meie rahvuse säilimine ja kasvatamine?
Isegi antiikses Kreekas, kus homosuhetele kui lõbuvahendile vaadati üsna tolereerivalt ei tuldud kordagi sellele mõttele, et panna mehi omavahel ametlikult abiellu astuma.Vastupidi – kui antiikses Kreekas mees rääkis abikaasast ja ootusest, siis jumalad pidid andma talle kauneima naise. Homerose Odüsseias pöördus Odüsseus kauni Nausikaa poole, et taevased annaksid talle hea abikaasa:
„Sest pole tõesti maailmas ju asju, mis õilsam ja kaunim,
kui et naine ja mees ühes meeles ja ainsas armus
koos maja peavad nii – sõprade rõõmuks ja vaenlaste vaevaks,
kuid iseendale õnneks, mis üle kõige maailmas“.
Lõpetuseks.
Toimumas on vasakliberaalne mäss inimlikkuse, loomuõiguse ja loogika vastu. Kahjuks on see mäss enamat kui pelgalt päevakajaline veidrus, millisena paistis hollandlaste nali rahvusvahelisel naljapäeval (01. aprillil) 2001. aastal, kui nad pulli pärast otsustasid lubada meestel omavahel abielluda. Eks ju hollandlased ole teisigi sotsiaalseid katseid teinud nagu näiteks narkootikumide legaliseerimine.
Paraku võtsid vasakäärmuslased ja liberaalid hollandlaste ideest kinni ning alustasid inimühiskonnas kultiveerima ideed, mis paljunemisvõimetu mürgitaimena ikka aasta-aastalt levib. Seda ainult seetõttu, et seda veidrat taime üha uutele ja uutele peenardele istutatakse. Paarikümne aastaga on selle veidrusega kaasa läinud maailma ca 200-st riigist ca 14%.
Kuid igat veidrat nalja ei pea ka tõsiselt võtma ning kui on pisut nalja tehtud ja naerda saanud, siis varem-hiljem tuleb aeg tagasi pöörduda normaalse elu juurde.
Meie Eestis võiksime õhtumaade seas olla üks esimesi, kes tunnistavad tõde, et see kuningas on ihualasti ja napakas.
Saagu abielureferendumist lakmustest – kas Eesti on tervemõistuslik ja demokraatlik ühiskond ning kas siin maksab rahva kui põhiseadusliku võimu arvamus ka tegelikult.
Paul Puustusmaa,
Riigikogu liige, otsedemokraatia toetusrühma esimees
PS! Käesolev kirjutis on algne versioon hiljem Eesti Päevalehes avaldatud oluliselt lühendatud versioonist.
