Täna, 15. augustil 1944 inkorporeeris Venemaa (toona NSVL) ebaseaduslikult enda külge Eesti ida-alad, sealhulgas 75% Petseri maakonnast, milline kuulus Eesti riigile Tartu rahulepingu alusel.
Inkorporeerimine toimus ebaseaduslikult kehtinud rahvusvahelise õiguse alusel, kuid seadusevastaselt ka NSVL-i enda õiguse kohaselt.
Mingit vaidlust pole ega saagi olla (ja kui on, siis vaid demagoogiline) selles, et Tartu rahulepingu rikkumine ja seeläbi teise riigi territooriumi hõivamine ning endaga liitmine ilma hõivatava territooriumi omaniku seadusliku tahteta on seadusevastane ega tekita kehtivat õigust.
Kuid vastuolu oli ka olukorras, kui peaks lähtuma pseudoriigist "Eesti NSV" ja toona kehtinud Venemaa (NSVL) konstitutsioonist.
Nõukogude Liidu 1936. aasta konstitutsioon (Stalini konstitutsioon) reguleeris piirimuutusi artiklis 14, mis andis Ülemnõukogu Presiidiumile õiguse otsustada liiduvabariikide piiride üle, eeldades liiduvabariikide nõusolekut (nt Eesti NSV Ülemnõukogu kaudu). Sellist nõusolekut otsuse tegemisel ei olnud. Ka formaalselt mitte.
Loomulikult ei vastanud Eesti Vabariigi piiride muutmise protseduur Eesti Wabariigi põhiseadusele ega isegi nn Eesti NSV konstitutsioonile. Seetõttu, et Eesti oli okupeeritud ja selle institutsioonid (nt Ülemnõukogu) olid fabritseeritud Nõukogude võimu poolt 1940. aasta annektsiooni järel, mis rikkus konstitutsiooni artikleid 13 ja 15 (liiduvabariikide suveräänsus ja vabatahtlik liitumine).
Eesti NSV hilisem "taotlus" (väidetav Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi vastav dekreet (24. august 1944) oli ebakohane, saadud sunnijõul, olles osa tavapärasest stalinlikust repressiivpoliitikast. Väidetavalt osales "otsust" tegeval istungil vaid pool deputaatidest, mis ei vastanud konstitutsioonilisele kvoorumile.
Täna on Venemaa ebaseadusliku kontrolli all 5,2% eesti rahvale (Eesti Vabariigile) kuuluvast territooriumist.
1990. aastate algul ei taotlenud Eesti Petserimaa taastamist, kuigi Arnold Rüütli ja Boriss Jeltsini (Venemaa president) vahelises suhtluses see teema tõsteti ning Jeltsinilt oli olemas põhimõtteline nõusolek. Väidan seda selle alusel, et minu isiklikus vestluses president Rüütliga see asjaolu välja koorus.
Paraku juhtus see, et Andres TARAND (Eesti Vabariigi "jõulurahuvalitsuse" peaminister) esitas rahvusvahelise "soolo-etteaste" 16. detsembril 1994 pressikonverentsil Helsingis, milles teatas ametlikult ilma, et tal oleks selleks kelleltki saadud volitusi, et Eesti Vabariik loobub oma ida-aladest.
Sellele järgnes rida sündmusi, et sõlmida Venemaaga uus piirileping, kehtestada Venemaaga uus rahvusvaheliselt aktsepteeritav piirikokkulepe, andestada Venemaale tehtud teod ja sellega lõpetada dispuut.
Paraku järgnevad ettevalmistused Tartu rahulepingu muutmiseks ei olnud mõistlikud, Venemaale sooviti anda maad tasuta ja ilma kompensatsioonita, eesti rahva nõusolekut küsimata, mistõttu katsed uus leping sõlmida luhtus.
Mihkelsoni-Paeda pakt
Marko Mihkelsoni ja Urmas Paet'i olulisel initsiatiivil ning nende koduerakondade jätkuval toetusel liiguti edasi eesti ühiskonna survestamisega, et ikka anda tasuta Venemaale ära meie riigile kuuluvad territooriumid ja 2005. aasta Venemaale pakutud Eesti–Venemaa piirileping lähtus praegusest kontrolljoonest, jättes ida-alad, sh. Petserimaa Venemaale.
See pakt Venemaaga jäi aga ratifitseerimisvaidluste tõttu jõustumata ja täna oleme endiselt olukorras, kus kehtib Tartu rahuleping, mida Venemaa ei järgi.
Venemaa samal ajal jätkab naabrite ahistamist ning imperialistlikku vallutusstrateegiat.
Siinjuures on kurb, et rida mõjukaid poliitikuid Eesti endiselt lepivad olukorraga või annavad õiguse Venemaa vallutuspoliitikale.
Paul Puustusmaa
Kliki ka nendele artiklitele:
*** Ukraina sõda, valitsuskoalitsiooni positsioon ja Tartu rahulepingu (loe: Põhiseaduse) muutmine!
Artikkel ilmus esmalt FB-s 15.08.2025