Esmaspäeval andis Keskerakonna poolt siseministriks pandud Kristian Jaani Riigikogu saadikutele aru selle kohta, miks anti siseministeeriumi soovitusel erandkorras kodakondsus kolmele kriminaalse minevikuga inimesele ja tuli välja, et kriminaalne erakond toetabki idataustaga kriminaale.
Jaani kirjeldas üht, Venemaal kolmekordselt süüdi mõistetud inimest nii: “Antud isik vastab kodakondsuse saamise tingimustele, tal on pikaajalise elaniku elamisluba, ta on elanud Eestis seaduslikult rohkem kui kaheksa aastat, tal on registreeritud elukoht Eestis ja püsiv sissetulek. Nüüd oma terviseseisundi tõttu oli isik Sihtasutus Innove otsuse kohaselt vabastatud eesti keele, kodakondsuse eksamist. Taotluse esitamise ajal oli isik Venemaa Föderatsiooni kodanik, kuid tänaseks on ta Venemaa kodakondsusest vabastatud, nii nagu ka tegelikult kodakondsuse seaduse põhimõte meil ette näeb. /…/ Ainult sellepärast, et isik on toime pannud kuriteo, ei saa kodakondsuse erandina andmisest kaalumisest loobuda.”
Terviseseisundi tõttu vabastatud eesti keele ja kodakondsuse eksamist – no siin kannab Eesti riik kodakondsuse lausa kandikul kätte.
Jaani hoidus inimeste nimesid nimetamast, kuid selgus, et teine oli määratlemata kodakondsusega isik, kes oli varasemalt Ukraina kodanik, ta oli kriminaalkorras ka eelnevalt kolm korda karistatud. Kolmas oli kahekordselt karistatud. Kõiki neid peeti erandi vääriliseks.
Saadikud esitasid siseministrile palju küsimusi nii selle kohta, miks antakse Venemaal kuritegusid sooritanud inimestele kodakondsus just Eestis, antud isikute seotusest pronksiööga ja veel mitmel teemal, kuid Jaani jäi kindlaks, et otsused anda neile kodakondsus olid õiged.
“Kas tõepoolest on vaja Eesti kodanikuks võtta kurjategijaid? Ja kas tõepoolest peab otsima mingisuguseid vabandusi või põhjendusi, kuidas võimaldada sellistel isikutel meie kodanikeks saada?” küsis EKRE saadik Henn Põlluaas.
Saadik Mart Helme hoiatas: “Riigi seisukohast on oluline, missugune on meie kodakondsuspoliitika, sest kodakondsus on privileeg. Kodakondsus tähendab juurdepääsu võimule. Kodakondsus tähendab seda, et me anname neile inimestele võimaluse pürgida ka riigi kõige kõrgematele ametikohtadele. See tähendab võitlust võimu pärast. /…/ Ja mitte ilmaasjata ei ole Eestis väikese riigi ja väikese rahvana langetatud üheksakümnendate aastate algul otsust kodakondsusküsimustes hoida selget, arusaadavat, aga nõudlikku joont. Me näeme väga selgelt, kuidas viimastel aastatel surve kodakondsuspoliitika leevendamisele on järjest kasvanud, näiteks on esitatud eelnõud topeltkodakondsuse sisseseadmiseks. /…/ Lõppude lõpuks võime me ju öelda seitsme ja poole miljardi inimese kohta, et aga nad on oma elu otsustanud Eestiga siduda ja nad tahavad siinses elus kaasa rääkida. Ja mis siis meie kui selle maalapi ajalooliste asukate järeltulijad, ütleme? Et aga nad võtkugi kogu selle riigi juhtimine ja meie rahva, meie kultuuri, meie keele, meie tavade üle otsustamine enda kätte, sest neid on ju kõigele lisaks ka rohkem kui meid. /…/ Me ei aktsepteeri ALDE erakondade poolt praegu päevakorda võetud Eesti kodakondsuspoliitika muutmist, selle lahjendamist pidevate pretsedentide abil.”
Saadik Paul Puustusmaa leidis kogu pikast arutelust veel ühe tõiga: “Mul on ääretult hea meel, et te tõite välja selle nüansi, mis näitab veel kord väga kujukalt ja selgelt, kuidas meil tegelikult seadusi loovad kohtud, mitte põhiseaduslik Riigikogu. Te tõite hea näite, kuidas rahva poolt mitte valitud kohtunikud muudavad meie rahva poolt valitud seadusandja poolt sätestatud norme läbi tõlgenduste. Lajatavad mingi müütilise subjektiivse proportsionaalsuse kirvega seaduste metsa sellise paugu, et laastud lendavad. Nagu stalinismi ajal. Aga nüüd on Staliniks meil siin saanud kollektiivne organ, seda nimetatakse kohtuks, kes päevapoliitiliste tujude järgi tõlgendab seadusi. Seaduselooja ise tõmbab saba jalge vahele ja jookseb kohe minema. See on väga sümptomaatiline, muideks, meil tänapäeval.”
Allikas: istungi stenogramm