Postimees: Eelmisel nädalal peetud kõnes ütles Mario Draghi, et muutuva maailmakorraga kohanemiseks on ELil vaja pragmaatilist föderalismi ja liikmesriikide vetoõigusest loobumist. Kuidas tuleks ELi suuremasse föderaliseerumisse suhtuda?
Euroopa Liidus on juhtivaks ideoloogiaks olnud aastakümneid vasakpoolsusele kalduv liberalism, milline on pühendunud revolutsiooniliste muudatuste läbiviimisele sotsiaalsetes ja majanduslikes suhetes. Selles mõttes tundub Mario Draghi viitamine pragmaatikale e. pragmaatilisele föderalismile üleskutsena kohanemisele kui vastupidisele liikumisele - valikuks loomulik ja tasakaalukas evolutsioon selmet euroliidulik lärmakas revolutsioon, üsna mõistlik. Kuid kahjuks on see ikkagi vain pinnapealne virvendus, mille sisu on poliitretoorikast olulisem. Draghi tunnistab, et Euroopa Liit on ennast oma valikutega nurka mänginud ja vajab käigu muutmist. Pakub ta selleks aga süvendavat föderaliseerimist, mitte niivõrd ideoloogilisi muudatusi vaid Euroliidu administratiivse jõu suurendamist, sealhulgas liikmesriikide loobumist vetoõigusest. Lühidalt tähendab see seda, et see piskuke autonoomiast, mis on liiduvabariikidele jäänud, soovitakse ära kaotada ja Euroopa Liidust peaks saama Draghi nägemuses föderaalne riik - liitriik praeguse peaaegu riikide liidu asemel. Seda ka arusaadavalt koos Euroliidu aluslepingute muutmisega. Kindlasti on selline lähenemine vastuolus Euroliidu väiksemate riikide huvidele.
Eesti Rahvuslaste ja Konservatiivide seisukoht selles küsimuses on selgelt eitav.
Ühelt poolt näitab senine Euroopa Liidu areng, et kunagisest, ideaalidest lähtunud majandusühendusest on viimaste aastakümnetega kujunenud kombeliit, kus ebaproportsionaalse jõuga kujundatakse ümber Euroopa rahvaste traditsioone ja kombeid, väiksemate riikide huvid pole olnud väga olulised, mistõttu EL föderaliseerimine annaks sellele tendentsile negatiivset jõudu juurde. Väiksemate olukord muutuks veelgi halvemaks.
Teiseks on Euroopa Liidu seadusloome juba praegu liigse kurnavuse ning bürokraatiaga mõjutanud Eesti õigusruumi negatiivselt, mis olukord föderaliseerumise järel ilmselgelt halveneks.
Kolmandaks meie erakonna programmis on selgelt rõhutatud rahvusriigi ja rahvusliku identiteedi olulisust, neist tuleneva paradigmaatiliste suundumiste tugevdamise vajadust, mis ilmselgelt on vastupidine vektor Euroopa Liidu föderaliseerumisele kui nähtusele. Samuti oleme me oma programmis rõhutanud Eesti huvide tugevamat kaitsevajadust Euroopa Liidus tervikuna, milline olemuselt on selgelt vastupidise suunaga EL-i föderaliseerumisele.
Lõpetuseks paslik tsitaat meie programmist, milline kattub Eesti Riigikohtu* seisukohaga: "Oleme seisukohal, et jätkuva föderaliseerumise asemel peab Euroopa Liit liikuma rahvusriikide liidu suunas. Kui Euroopa Liidu föderaliseerumine intensiivistub, toetame uue referendumi korraldamist Eesti Euroopa Liitu kuulumise küsimuses."
- Riigikohtu seisukoht 12.07.2012 RK Üldkogu kohtuotsus 3-4-1-6-12 | Õiguskantsleri taotlus nr 8 „Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu artikkel 4 lõike 4 põhiseadusele vastavuse kohta.”
Ülaltoodud kirjutis ilmus lühendatud kujul 30.10.25. a. Postimehes - LINK
