Mul on siiras rõõm selle üle, et aastatepikkune töö poliitilises sepikojas on reaalselt tuntavat vilja kandmas.
Sealsel alasil on konservatiivid aastaid oma teemasid vahedaks tagunud ja teinud seda, nagu lõpuks see selgunud on - märkimisväärse eduga. Välja sepistatud riistad on osutunud sedavõrd väärtuslikuks, et oponendid need vähimagi valehäbita enda kasutusse võtavad. Ühtlasi annavad oponendid mõista meile, rahvuskonservatiividele, et meie ellu kutsutud teemad on väärikad ja ühiskonnale vajalikud.
Teisisõnu - tehke veel, konservatiivide ideed on head.
Tõsi – alguses nad loomulikult ründavad meid, süüdistades tagurluses, kinnises mõttemaailmas, vaenamises, progressi eitamises … ja siis võtavad pakutava üle, tagudes rinnale, kui head need mõtted ikka on ja üleüldse, et need on nende endi teemad.
Olen viimastel nädalatel kirjutanud mitmel korral sellistest „ülevõtmistest“, kus minugi jaoks olulised suunad on leidnud oma keerulise kuid kindla tee ühiskonna teadvusse ja riigimudelisse.
Olgu siis nendeks okupatsioonivõimude poolt püstitatud heroiseerivate tunnismärkide väljaviimine avalikust ruumist, mille eelnõuna ma EKRE nimel riigikogule esitasin juba 18.04.2022 ja sisuliselt on see tänaseks ellu viidud. Või siis kohaliku omavalitsuse volikogude keeleoskusse puutuv (vt. täpsemalt SIIT). Samuti kannavad konservatiivide kriitilised noodid rohepöördesse puutuvaid küsimusi (vt. SIIT) või siis vaenulikelt tegelastelt relvade ärakorjamist või elementaarse piirikontrolli kehtestamist pelgalt selleks, et olla teadlik, kes meie riiki tuleb, kui kauaks ja kas ka lahkub (vt. SIIT).
Muidugi tekitab küsimusi see, kas võõraste sulgedega ehtimine meie poliitiliste oponentide poolt on eetiline või mitte, kuid ise heas usus loodan ma, et küll valija oskab seda hinnata juba valimiste ajal. Olulisem on siin aga see, et rahvuskonservatiivide poolt käima lükatud poliitilised valikud jõuaksid lõpuks ühiskonda ja kinnistuksid vajadusel ka seadusandlikult.
Loomulikult on palju tööd veel ees. Ise ma loodan ikka südamest, et kunagi taastub karistusseadustikus normistik, mis võimaldab kuriteos süüdi mõistetud parteide sundlikvideerimist ning milline võimalus/kohustus mingil imelisel põhjusel reformierakonna poolt 2014. a. seadusest eemaldati. Võib-olla hirmus reformierakonna likvideerimise ees? Igal juhul riigikogu selles koosseisus see taas-seadustada ning seega ka põhiseaduse mõte tegelikkusse toimivana tagasi tuua, ei õnnestunud (vt. SIIT).
Paratamatult puudutab see ka kooseluseaduse kehtimapanemisega tekkinud kurjuse heastamist nagu ka rahvale otsedemokraatliku õiguse tagasitoomist põhiseadusse, mis kunagi oli, kuid liberaalide poolt mittesoovitatavana põhiseadusest välja jäeti. See võimaldaks rahval takistada parlamendi poolt ebakohaste seaduste vastuvõtmist nagu ka ise anda parlamendile kohustusi seaduste vastuvõtmiseks RAHVA TAHTE alusel.
Viimastel päevadel on aga taas kuumaks läinud teema, mis samuti on üdini rahvuskonservatiivide teema olnud aegade algusest peale. See on võõramaalaste osalemine valimistel Eestis.
Mäletan, et kui ma ise 2012. aastal liitusin rahvuskonservatiivide erakonnaga, siis just see küsimus oli üks olulisemaid teemasid minu jaoks. Mitte ükski teine poliitiline kooslus toona parlamendis ei toetanud mõtet, et Eesti riigis peaksid olema valijad Eesti kodanikud. Kõik olid toona peast sellised euroliitlased, et nende jaoks pelgalt mõte eesti kodakondsuse tugevdamisest ja valimistest kui kodanikuprivileegist tundusid vastuvõetamatud. Aga see on küsimus riiklusest, tema väärikusest ja julgeolekust.
Mäletan vestlusi Henn Põlluaasa, Martin ja Mart Helmega (olid toona hoopis Eesti Rahvusliku Liikumise tegelased) nendel teemadel ning ma olin meeldivalt šokeeritud, et see teema neid REAALSELT puudutas. Isegi veenma neid selles küsimuses ei pidanud. Ja minust saigi konservatiivse erakonna liige.
Kodanikud kui valijad ja valitavad on olnud EKRE programne ning poliitiline seisukoht ajast aega, kõikidel valimistel.
Printsiip on hästi lihtne ja meeldejääv, mida olen korranud oma poliitilise mantrana terve oma poliitikukarjääri aja - Eesti riigis peavad kõikidel poliitilistel tasanditel olema valijad ja valitavad Eesti kodanikud!
See on nii lihtne kui loogiline. Samas mõjutab see ka suhtumist Euroopa Liitu, olles üheks aluseks selle kummalise nähtuse kritiseerimisel. Seda põhjusel, et Euroopa Liit on seadnud siin oma föderaliseerimise tuhinas piirangud, mille kohaselt ei tohi Eesti riik ise otsustada kohaliku omavalitsuse tasandil hääleõiguse andmist.
Ka meie kohalikud liberaalid, rääkimata äärmus-liberaalidest ja kõikidest globalistidest ning vasakpoolsetest ei taha midagi kuulda sellest, et kohalikul tasandil midagi riik otsustaks.
Ometigi on kohalik tasand samuti riiklusse puutuv, suunab komberuumi, arusaamist kultuuri ja poliitikasse ning meil seotud ka presidendivalimistega.
Olen nendes küsimustes korduvalt sõna võtnud (näiteks SIIN ning SIIN).
Ja on uskumatu, et osad poliitikud püüavad lihtsameelselt ajada mulli teemal nagu ei puudutaks kohaliku omavalitsuse valimised meie riiki.
Puudutavad küll. Väga puudutavad.
Seepärast on oluline teha vähim ja lõpetada KOV valimistel mittekodanike ning III riikide kodanike osalemine. Minema peab aga veelgi edasi - pole põhjendatud ja tuleb lõpetada ka teiste Euroopa Liidu riikide kodanike poolt meie siseelu mõjutamine. Ka nende hääleõigus tuleb kaalule panna nagu ka nende lastele antud hääleõigus.
Eriti tuleb survestada aga Euroopa Liitu, et nende poolt meile peale pandud kohustus - võõramaalastele õiguse andmine valimistel meie riigis on ebakohane ega ühti meie põhiseaduse aluspõhimõtetega, riikliku enesemääramisõigusega, ammugi mitte rahvuslike huvide ja siseturvalisusega.
Põhiseaduse aluspõhimõtted on muidugi juba omaette suur teema, millest olen varasemalt kirjutanud ja jätkan tulevikuski. Kuid täna ma seda teemat ei puuduta.
Lihtsalt kordan lõpetuseks, et saagu see nii - Eesti riigis peavad kõikidel poliitilistel tasanditel olema valijad ja valitavad AINULT Eesti TÄISEALISED kodanikud!
Paul Puustusmaa
Riigikogu liige.