Liberalismi ajastul on igasugune lõtvus nii laialdane, et see levib kui viirushaigus kõikidesse eluvaldkondadesse.
Iseloomulik on siin sotsiaallõtvus, mis kombelõtvuse ja vaimulõtvusega ühendatuna tekitavad soove samasooliste abielude seadustamisel.
Kuid viimaste päevade kuumim teema on see, kuidas kõrgharidusega keeleteadlased ja võsainglasliku, mille kunagine vaste oli kadakasakslus, urbaniseerunud vurlede ühiskonnas kasvanud igavlevad noored ei tea, mida tähendab "liiderlikkus" või "osavõtlik".
Küll asendab lastel klassikalist valuhüüatust AIH ja AIA meil nüüd estonglishi keelne OUTSH, kõnekeeles OLGU asemel valitseb OK ja OKI. Siinjuures parem ärme peatume sõnumikeele juures üldse, mida noored lihaseliste pöialdega mobiiltelefonide sõnumirakendustesse pressivad.
Lõpuks on nii, et liberalismi lõtvuse ja globalismi tugevuse ühendsümbioosis sünnib kultuurikauge väärkeel, mille alglätteid ei tea enam keegi, kui just mõni doktoritöö uurimus asjasse selgust ei too.
Kuid viimases võimaluses tasub kahelda, sest kui gretathunbergid saavad doktorikraade ja soome-ugri keeleteaduse eriala doktorant ei suuda mõista sõna "liiderlik" tähendust, siis vist kipub lootus kaduma hakkama. Ja varsti ei tea enam keegi, kust pärineb mõni sõnatüvi või millisest keelest on laenatud mõni tuntud väljend.
Näiteks täna sain ma ÕHTULEHE päevatoimetajast ajakirjaniku käest teada (Triinu Laan, loodetavasti ka filoloogia haridust nuusutanud meie liberaalses ülikoolis), et sõna "ERSATS" on sujuvalt vene keelest meile tulnud sõna, milline on täna kõnekeeles välja vahetunud ingliskeelse „fake“ vastu, kuigi ka eesti keeles on olemas ilus sõna „võlts“.
Tõsi, "võlts" on küll parem ja ilusam sõna kui "feik" kuid vene keelest pole "ersats" kuidagi tulnud. See isegi ei kõla slaavilikult. Või õigemini kõlab sama slaavilikult kui "šlagbaum" või "buterbrod".
Mina personaalselt mäletan seda sõna lapsepõlvest oma armastatud vanaema suust kõlanuna. Vanaema aga rääkis väga hästi saksa keelt. Ja selline oli ka mu kooliaegne teadmine, et see sõna (ERSATS) on selgelt saksakeelse laenuna meie keelde tulnud ja palju aastaid püsinud.
Mind häirib, kui vene keelele antakse medaleid asjade eest, mida ta pole ära teeninud. See meenutab mulle nõukogude aja hariduse aluspõhimõtteid, mille järgi venelased olid kõikide maailma parimate leiutiste esmaavastajad, alates raadiost ja telefonist, lõpetades tuumafüüsika alustõdedega. See aga ei vastanud tõele. See oli ideoloogia.
Mida me oleme siis vene keelest saanud?
Kultuuriliselt oleme me venelastelt üle võtnud potjomkinluse (eesti keeles siis silmakirjalikkus, näilikkus, tegelikkuse ilustamine).
Kuid keeleliselt on maakeelde tulnud sõna TIBLA, mis lähtus vene "suurkultuurikandjatest" sõdurite matsilikust pöördumisest meie elanike poole (эй ты бляд [ee, tõ bljad], kõlas nagu TÕBLJÄ, mugandus TIBLA).
Noh ja lõpuks on meile üle tulnud ka sõna "pohhuism", mis tähendabki lõtva suhtumist, käegalöömist nagu see paistab silma suhtumisega meie emakeelde, riiklikusse iseseisvusesse ja meie traditsioonilisse komberuumi tervikuna selles õnnetus, liberalismirasvas kõrbevas Eestis.
Arvan, et pohhuism ongi liberaalse demokraatia sünonüümiks.
Sellisena jätkates pole võimalik saada suureks ei vaimult, ei võimult – pole meil siis tulevikus rahvast ega maad ega riiki. See, mis terendab, pole EESTI ühiskond.
Minu suureks kurvastuseks oleme rahvana unustamas Jakob Hurda poolt defineeritud rahvusliku püüdluse miinimumeesmärki, mille ta sõnastas eesti rahvusliku liikumise tõusulainel 1869. aastal: “Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!”
Meie riik ja ühiskond liigub liberaalpohhuismi seitsmepenikoormasaabastega, kiirete sammudega eestlaste reservaadi suunas. See on kuskil globaalse liidu perifeerses põhjas asuv külm maalapp, milline on iseseisva otsustusvõimeta, Euroopa Liidu koosseisus eksisteeriv, segakultuurne omavalitsusüksus, kus elav rahvakild kord nelja aasta jooksul paneb jalga pastlad ja triibuseelikud, et tantsida õnnetantse ja laulda muinaslaule hääbunud unistustest.
Selles trööstitus morbiidsuses meenub mulle see, mille eest me esiisad võitlesid Vabadussõjas, milliste laulude ja sõnade saatel olime Balti ketis iseseisvuse taastamise aastatel. Meenuvad unelmad ja unistused iseseisvast rahvusriigist, millised tõusid kõrgele-kõrgele meie riigi esikümnendil peale iseseisvuse taastamist.
Vaadates aga tänast päeva, tulevad pähe mulle vaid Juhan Liivi sõnad, kantud masendusest:
„Ma olen pime, ma ei näe enam,
mul palju valgust oli vaadata,
siis kadus usk ja kadus valgus ka -
ei näe enam!“
Paul Puustusmaa
Riigikogu liige (veel)
EKRE
- ERSATS - sõna "ersats" tuleb saksa keelest, kus see tähendab "asendus" või "asendusmaterjal". Sõna on levinud ka inglise keeles, kus seda kasutatakse samas tähenduses.