Euroopa seisab valiku ees. Kas jätkata teed üha tsentraliseerituma Euroopa Liidu poole, kus liikmesriikide otsustusõigus sulab tasapisi Brüsseli bürokraatiasse, või otsida Euroopale uut tasakaalu, milles rahvusriigid säilitavad oma otsustusõiguse, kuid teevad üha tihedamat koostööd seal, kus koostöö annab neile suurema jõu?
Erakond Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid (ERK) leiab, et Eesti peaks olema üks neid jõude, kes aitab viimast võimalust kujundada. Üheks selle visiooni keskseks ideeks on olnud Intermarumi ehk Kolme mere piirkonna tugevam poliitiline, majanduslik ja julgeolekualane koostöö. Selle mõtte järjekindlamaid eestkõnelejaid on olnud ERK pikaaegne juhatuse liige Ruuben Kaalep.
Kaalepi puhul ei ole tegemist pelgalt abstraktse geopoliitilise kujutluspildiga. Tema tegevus Eesti välispoliitika küsimustes on juba aastaid lähtunud arusaamast, et Eesti ei pea oma tulevikku vaatama üksnes läbi Brüsseli või Berliini, vaid peab tugevdama suhteid Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega, kelle ajalooline kogemus ja julgeolekuhuvid on Eestile lähedased. Ka ERK praegune maailmavaateline programm rõhutab koostööd Eesti „loomulike liitlastega Kesk- ja Ida-Euroopas“.
See mõte ei ole utoopia. Kolme Mere Algatus ühendab praegu 12 Euroopa Liidu liikmesriiki: Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Austria, Sloveenia, Horvaatia, Rumeenia ja Bulgaaria. Algatus sündis 2016. aastal ning selle geograafiline telg ühendab Läänemerd, Aadria merd ja Musta merd. Koostöö keskmes on transport, energia ja digitaristu.
Eesti jaoks on see erakordselt oluline. Meie julgeoleku ja majanduse tulevik ei sõltu üksnes ida-lääne suunalisest ühendatusest. Sama oluline on põhja-lõuna telg. Via Baltica, Rail Baltic, energiavõrgud, LNG-taristu ja muud ühendused loovad juba praegu materiaalset alust Euroopa sisemise jõukeskme tekkeks. Kolme mere investeerimisfondi eesmärk on olnud koondada piirkonna infrastruktuuri arendamisse miljardeid eurosid.
Seega võiks Intermarum olla midagi enamat kui järjekordne rahvusvaheline koostööformaat. Sellest võiks kujuneda Euroopa uus jõukese, mis tasakaalustab nii Venemaa imperialistlikku survet kui ka Lääne-Euroopas süvenevat tsentraliseerimist.
Siin peitub ka oluline vastus küsimusele, mida teha Euroopa Liiduga, kui selle senine areng muutub järjest vähem vastuvõetavaks. ERK on aastaid rõhutanud, et Euroopa koostöö ei pea tähendama Euroopa föderaalriiki. Ka Paul Puustusmaa, endine Riigikogu liige ja põhiseaduskomisjoni esimees ja ERK aseesimees on oma varasemas käsitluses toonud esile võimaluse tugevdada just Kolme Mere Algatuse taolist koostööd olukorras, kus Euroopa Liidu föderaliseerumine süveneb.
See ei tähendaks Euroopa lõhkumist. Vastupidi – see võiks olla Euroopa päästmise võimalus.
Euroopa Liit võiks jääda ühiseks turuks ja koostööruumiks, kuid selle kõrvale võiks tekkida tugevam Kesk- ja Ida-Euroopa koostööliit. Sellises Euroopas ei peaks Eesti valima Brüsseli ja Washingtoni, Ida ja Lääne ega integratsiooni ja iseseisvuse vahel. Eesti saaks olla korraga Euroopa, NATO ja oma piirkonna aktiivne liige.
Ka tänane Kolme Mere Algatus näitab, et sellel ideel on praktiline sisu. Eesti president Alar Karis on nimetanud algatust vajalikuks mehhanismiks Euroopa Liidu infrastruktuurilõhe vähendamisel ning rõhutanud selle rolli piirkonna majandusliku, digitaalse ja energeetilise sõltumatuse tugevdamisel.
Järgmine samm võiks aga olla palju ambitsioonikam.
Eesti erakonnad võiksid asuda mõtte taha, et Kolme Mere Algatus areneks järk-järgult Kolme Mere Liiduks – riikide ühenduseks, millel oleks ühine majandus-, energia-, taristu- ja julgeolekukoostöö, kuid mis ei kaotaks liikmesriikide rahvuslikku suveräänsust.
Selline ühendus ei peaks sündima üleöö. Alustada võiks ühiste infrastruktuuri- ja energiainvesteeringutega, jätkata kaitsetööstuse ja sõjalise liikuvuse koostööga ning liikuda järk-järgult ühiste diplomaatiliste ja majanduslike huvide koordineerimise poole.
Eesti ei ole liiga väike selle idee algatamiseks. Vastupidi – väikeriigil on põhjust olla esimeste seas, kes mõistavad, et oma suveräänsust saab kõige paremini kaitsta mitte üksinda, vaid koos nendega, kelle huvid on meie omadega sarnased.
Ruuben Kaalepi aastaid kantud Intermarumi mõte väärib seetõttu uut poliitilist tähelepanu. ERK võiks selle muuta Eesti üheks suureks välispoliitiliseks ettepanekuks: Euroopa ei vaja rohkem tsentraliseerimist, vaid rohkem koostööd vabade rahvusriikide vahel.
Kolme mere Euroopa võiks olla selle koostöö järgmine samm.
Anar Rand