Lugesin täna Lauri Vahtre seisukohti, mis seotud abielu ja perekonnaga (vt. Samasooliste abielul on kaugemad tagajärjed).
Lauri Vahtrega igati nõus.
Selgitused kohased inimesele, kellel on pikk ja elukogenud vaade maailma asjadele.
Lisan omalt poolt veel ühe olulise vektori sellesse ühiskonnas toimuvasse (absurdi)vaidlusse, millesse normaalsed inimesed on kahjuks kistud.
Nimelt armastavad homoagenda pooldajad pilduda argumendiga, et abielu ja perekond on KAHE inimese asi ja mitte kellelgi ei olevat sellega asja. Et armastus ja ei muud.
See on taas valeväide ja sotsiaalseid suhteid moonutav, isegi neid purustada püüdev argument.
Tegelikult pole see kunagi olnud kahe inimese personaalne küsimus, mis kellessegi teisesse ei puutu. Vastupidi - inimühiskonnas on perekond ülioluline sotsiaalne kooslus, mis võib lähtuda kas abielust (riiklik, kiriklik) või nn vaba-abielust (tsiviilkooslusest, mitteregistreeritud abielust, eksitav väljend - kooselust) tulenevana.
OLULINE on siinjuures see, et PEREKONNA kaudu seotakse sugulus- ja hõimlussidemed (võib määratleda ka veresidemed) laste-vanemate-vanavanemate, aga ka tädide, onude jne. vahel.
Kõik need isikud on seotud omavahel ja sellest tulevad juba iidsetest aegadest pärinevad arusaamad isikutevahelistest seostest.
Ülaltoodu pärast ei ole kahe inimese vahel sündiv perekond/abielu oma tagajärgedes (või negatiivsetes tagajärgedes homobaaride puhul) ebaolulise sotsiaalse tähenduse ja mõjuga.
See ei ole ega ole kunagi olnud vaid kahe inimese personaalne asi.
Seepärast on inimkond oma teadlikus ajaloos (mida saab tuvastada säilinud kirjalike tekstide ja ka pärimuste kaudu) selgelt lähtunud abielust/perekonnast kui mehe-naise vahelisest seosest.
Loomulikult on eksisteerinud ajaloos ka pahed ja lõbud, vahel heaks kiidetavana, vahel hukka mõistetavana, mis on seotud hormoonide, arengute (ka väärarengutega), kus kooslusi moodustatakse ka ebatraditsionaalselt (mees-mehega, naine-naisega või muul normaalsusest kõrvalekalduval moel), kuid MITTE KUNAGI pole neid kõrvalekaldeid ja kummalisi suhteid defineeritud abielu või perekonnana. Mitte kunagi!
Suures osas ikkagi eeltoodud ja põhjendatud sotsiaalsetes (vahel ka poliitiliselt motiveeritud vms) seostes.
Sest areng, motiiv ja üldine huvi mistahes konfessioonides baseeruvad mehe-naise suhtele ja nimetatud suhtest tulenevatele sugulus- ja veresidemetele (lapsed, vanemad, vanavanemad...varalised, geneetilised, poliitilised motivaatorid).
Ja lõpuks pole pelgalt usuküsimus selleski, et vanaemad-vanaisad tahaksid ka lapselapsi saada oma laste kaudu, kellele mälestusi pajatada ja kelle naerupilkudes näha justkui oma tulevikku.
Seda loomulikku rõõmu pole võimalik saada ostetud laste kaudu või homopaaridele pakutavate poolpiduste meetmete abil.
Lõpetuseks tasub mõista, et abielu ja perekond nagu ka nendest tulenevad varasuhted on alati olnud kõrgeima võimu kaitse all kui ideaal. Kõrvalekaldeid on talutud erinevatel aegadel rohkemal või vähemal määral. Kuid neid kõrvalekaldeid pole kunagi võetud seaduse, ei inimlike ega jumalike seaduste kaitse alla, sest on selge ja mõistetav alati olnud, et seadus peab kaitsma ideaali.
Ka Eesti Vabariigi põhiseadusega võeti perekond riigi kaitse alla tulenevalt sellest ideaalist (PS §27). Põhiseaduse järgi on perekond rahva püsimise ja kasvamise alus. See on võimalik vaid loodusseadustele tuginedes. Toona ei antud perekonna mõistele põhiseaduses ega muus alamas aktis legaaldefinitsiooni, sest keegi ei osanud 1992. aastal undki näha sellest, et seda ideaali (perekond: mees-naine-lapsed) dogmaatiliste uusväärtuste abil hakatakse katki väänama.
Perekonnast arusaamise purustamise õigust ei ole kellelgi.
Kogu eeltoodu e. siis abielu mõiste väärastamine, traditsioonilisest perekonnast arusaama purustamine ja selle purustustöö seadustega garanteerimine on üks jõhkramaid asju üldse, mida saab teha inimkonnale.
Paul Puustusmaa