Lugesin täna peavoolumeediast järjekordset artiklit "transinimestest" ja nende "muredest".
Lihtsalt õudne hakkab selliseid eufemisme (transinimesed, sooneutraalne abielu, soovähemus...) täispikitud, halemeelsete ja sisult mõttetute artiklite lugemisel. Ei ole olemas mingeid transinimesi. On lihtsalt inimesed. Pole olemas mingit sooneutraalset abielu. On abielu. Sooneutraalsus ise mõistena on sügavalt jabur. Sama saab öelda ideologiseeritud määratluse - soovähemus kohta. Mida kuradi vähemust? On lihtsalt sugu, mida on kaks ja pole neist kumbki mingis silmapaistvas vähemuses teise suhtes.
Tuleb olla aus - nende eufemismide taha peidetakse vaimselt katkisi inimesi ehk vaimupuuete probleeme. Nendega peaksid tegelema psühhiaatrid, mitte politrukid või noiuvad ühiskonna insenerid, kes aegajalt end kolumnistideks nimetavad.
Viidatud artiklit lugedes kandis mind mu mõte aga ootamatule suunale.
Et kui vaadata Euroopa Liidus toimuvat ja ka Maarjamaa poliitikas evitatavat ühiskonna ümberkujundamise ning "uut tüüpi inimeste" kasvatamise kultuuri ning ideoloogiat, siis tekib üsna tõsine kahtlus selles osas, et demokraatia ja nn liberalismi mõisteid tänases ühiskonnas kasutatakse pelgalt kattevarjuna tegelikult soovitava suundumuse varjamisel.
See tegelik soov meie valitsevatel "liberaalidel" on hoopistükkis tahe - hiilivalt liikuda meritokraatliku ühiskonnakorralduse juurde.
Kahtlus tekib seetõttu, et just meritokraatiat iseloomustab see, kui soovitakse ühiskonda valitseda läbi nn talentide e. kompetentse ametkonna abil. Meritokraatias on demokraata alati vaid sõnakõlks ning võimu teostab klassikaline ametkonnast (spetsialistide juhtimisel) toimetav süvariik, mille tegeliku juhtkonna moodustab ülbe ja enesekeskne eliit. Sellele eliidile aga tagatakse vajalike meetmete abil võimul püsimine. Siinjuures loomulikult eesmärk pühendab abinõu valiku.
Meritokraatia puhul on ka iseloomulik see, et ühiskonnast püütakse kõrvaldada sellised sotsiaalsed "arengutakistused" nagu rahvus, sugu või rass, sest "spetsialistide" ühiskonnas puudub nendel kategooriatel tähendus. Liikumist meritokraatia poole kinnitab siinjuures meil poliitiseeritud "liberaalses" uuskultuuris sagedasti rakendatav nn "pehme jõu" doktriin, kus püütakse kasvatada "uut (sallivat ja avatud) inimest". Sellist sootut ja juurtetut inimest, kes eitab välja kujunenud tavaarusaamasid, loomupärast evolutsiooni (nii füüsilises kui vaimses tähenduses), eirab traditsioone ning kummardab kriitikata nn progressiivset mõttemaailma ja ühiskonda. Sellist maailma, kus puuduvad rahvused, rassid, rahvuskultuur, sugu, inimühiskonnas aastatuhandeid eksisteerinud ja mõistetav abielu.
Tegudega näidatakse ühest eeldust, et rahvas on loll, madala teadlikkusega ja piisavalt mitteharitud, kelle teadvust tuleb muuta ning lasteaia laste kombel, piitsa ning präänikuga, nööri mööda juhtida uute (tegelikult ebaloomulike) asjade mõistmiseni, kuni need on omaks võetud. Seda uut meritokraatlikku ühiskonda peab valitsema targalt valitud esindusdemokraatia, mida suunab eriline ja "valgustatud" eliit. Rumala rahva enamuse tahe, klassikaline ja päriselt demokraatlikud struktuurid tuleb ühiskonnas tasalülitada ning jätta alles vaid näilisus. Otsedemokraatlikud meetmed peavoolupoliitikas tuleb välistada.
Mõeldes siinjuures tänasele päevale, meie valitsevatele "liberaalidele", nagu näiteks reformierakondlased, sotsiaaldemokraadid jne., siis liikumine meritokraatia suunas on selgelt tajutav. Avalikult peidavad nad oma tegevuse demokraatia, liberalismi ja parlamentarismi sildi taha, mida aga ei ole ühiskonnas olemas, sest see on fiktsioon. Tegelikult on ka parlament, ent üsna kummitempel, kellelt on faktiline toimejõud ära võetud. Kogu parlamendile reaalselt vajalik teadmis- ning õiguslik ressurss on ära jaotatud ministeeriumitesse, meie parlamendisaadikutel pole võimaldatud isegi abilisi (ainsana vist lääne poliitkultuuris), kes rahva poolt "valitsema" valitud populaarseid isikuid (kunstnikke, sportlasi, näitlejaid...) nö ree peale aitaksid ning parlament ise teeb fraktsioonide kaudu "poliitiliselt korrektseid otsuseid", mis vastavad koalitsioonilepingule või parteiideoloogiale, kui seda võimaldab parlamendi aritmeetika. Kusjuures koalitsioonileping, mis on faktiliselt ühe valitsuse ajal ilmselt riigi tähtsaim dokument, pole juriidiliselt justkui üldse mingi asi.
Seega võiks ju parlament (riigikogu) koosneda vaid nii paljudest liikmetest, kui palju on parlamendis parteisid - täna siis 6 liikmest + fraktsioonitud 101 asemel. Mõte pole tark, aga see eest praktiline ja tegelikke olusid peegeldav.
Paul Puustusmaa
Riigikogu liige XIV koosseisus