On asju, mida ei saa ega tohi unustada.
Üheks selliseks on TARTU RAHULEPING, mis sõlmiti Eesti ja Venemaa vahel täna, 105 aastat tagasi.
Eesti riik sai oma esimese tunnustuse ja sellel lepingul oli mõju suurem kui pelgalt kahe riigi vaheline teineteise tunnustamine.
Eks iseloomulik ole siinjuures seegi, et Venemaa alates II maailmasõja lõpust, kui ta endise natsisaksa liitlasena oli saanud nii öelda kombekaks ja tunnustatud riigiks natsisaksa vastasleeri liikmena, ei järgi seda kahe riigi vahelist kokkulepet.
Viimati rõhutatu nähtub nn ENSV loomisest kui ka sellest, et tänase päevani see sama Venemaa ei vabasta 5.2% Eestile kuluvast territooriumist ja hoiab seda enda vägivaldse okupatsiooni (koloniatsiooni/inkorporatsiooni) all.
Aga rääkides Tartu rahulepingust on oluline teada, et see sõlmiti 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Venemaa vahel. See on üks olulisemaid dokumente Eesti ajaloos. See leping lõpetas Vabadussõja ja kinnitas Eesti iseseisvust rahvusvahelisel tasandil. Lepingule eelnesid keerulised läbirääkimised, mis algasid 1919. aasta lõpus Tartus. Eesti delegatsiooni juhtisid Jaan Poska ja tema meeskond, kelle diplomaatilised oskused aitasid tagada Eesti iseseisvuse juriidilise tunnustamise. Lepinguga määrati ka Eesti ja Venemaa vaheline piir, andes Eestile mitmeid alasid, sealhulgas Setumaa ja Narva-tagused alad.
Ei tasu unustada, et eesti keelega sarnaseid murdeid/keeli sellel ajal räägiti vägagi suurel territooriumil nii tänasel Venemaa ebaseadusliku kolonisatsiooni all oleval Petserimaal kui ka Eesti-Ingerimaal. Ingerimaal oli kümneid suuremaid ja väiksemaid asulaid kuni Peterburini välja, kus räägiti eesti ja soome keelt või nende murdeid.
Selle rahvusvaheliselt tunnustatud lepinguga loobus Nõukogude Venemaa igasugustest pretensioonidest Eesti territooriumile ja tunnustas Eesti iseseisvust "igaveseks ajaks". Lisaks pandi paika ka kaubandus- ja majandussuhted ning tagati mõlema riigi kodanike õigused. Eesti sai lepinguga Venemaalt ka sõjahüvitisi, mis hõlmasid muu hulgas raudteeveeremit ja varasid, mida bolševikud olid sõja ajal rekvireerinud. Samuti lubas Venemaa Eesti kultuurivarasid, sealhulgas kunstiteoseid ja arhiividokumente, Eestile tagastada. Need tingimused olid Eestile väga olulised, kuna noor riik vajas majanduslikku ja kultuurilist tuge oma iseseisvuse kindlustamiseks.
Tartu rahulepingul oli Eesti jaoks sümboolne ja praktiline tähtsus, kuna see avas ukse rahvusvahelisele tunnustusele. Pärast lepingu sõlmimist sai Eesti alustada diplomaatilisi suhteid teiste riikidega ning liitus rahvusvaheliste organisatsioonidega. Leping andis Eestile kindluse, et ta saab oma riiki üles ehitada ilma Venemaa otsese sekkumiseta. Samas oli leping oluline ka Nõukogude Venemaale, sest see võimaldas neil keskenduda kodusõja käigus oma positsioonide kindlustamisele. Eesti võit Vabadussõjas ja rahulepinguga saadud tunnustus andsid noorele riigile kindluse oma tuleviku suhtes.
Kahjuks ei jäänud Tartu rahuleping püsima, kuna 1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit Eesti ning inkorporeeris (koloniseeris) selle oma koosseisu. Rahvusvaheliselt õiguse seisukohalt ei olnud see liitmine aga legitiimne, sest see toimus jõuga ja lepingu tingimusi rikutakse siiani. Eesti iseseisvuse taastamisel 1991. aastal viidati taas Tartu rahulepingule kui ühele olulisemale õigusdokumendile, mis kinnitas Eesti õiguslikku järjepidevust. Tänapäeval on Tartu rahuleping Eesti rahvuslikus ajaloomälus sümboliks vabadusele ja iseseisvusele.
Tartu rahuleping jääb Eesti ajaloos oluliseks verstapostiks, mis tähistab nii diplomaatilist võitu kui ka riikliku iseseisvuse vormistamist. Selle lepingu sõlmimine ja tähendus ei kao ka tänapäeval, kuna see tuletab meelde Eesti iseseisvuse saavutamise raskusi ja selle hoidmise tähtsust. Kuigi poliitiline olukord maailmas on muutunud, on Tartu rahuleping endiselt Eesti diplomaatia ja rahvusvahelise õiguse nurgakivi, mis kinnitab meie riigi suveräänsust. Seetõttu peetakse 2. veebruari Eesti ajaloos üheks kõige olulisemaks kuupäevaks.
Paul Puustusmaa
parempoolne rahvuskonservatiiv
