Hoiatava ning negatiivse poliitilise aktivismi näitena tasub TÄNA ühtkomateist meenutada, et mitte kunagi unustada tänast päeva aastast 2014.
Täna ja 11 aastat tagasi e. 18.02.2014. a. kirjutas reformierakondlasest välisminister Urmas Paet ja Sergei Lavrov alla Eesti-Vene uue piirilepingu, millega otsustati tasuta Venemaale kinkida venelaste okupatsiooni all olevad alad Ingeri- ja Petserimaal e. 5,2% meie riigist.
Maad, meie esivanematele kuulunud alad, mille eest meie esiisad olid valanud verd, kus asuvad meie esivanemate hauad.
Õnneks oli Venemaa ahnus sedavõrd suur, et kandikul pakutu moskoviitidele ei sobinud. Nemad tahtsid ja tahavad tänagi rohkemat - tervet Maarjamaad. Sellel põhjusel jäi leping Vene parlamendis (riigiduumas) ratifitseerimata, ega astunud õigusjõusse.
Reformierakonna poolt juhitud valitsuskoalitsiooni nn Ansipi III valitsus, mis koosnes erakondadest Reformierakond & Isamaa, kodumaad reetev ning põhiseadusega vastuollu läinud toiming jäi lõpule viimata.
Minnes tagasi selle õnneks ebaõnnestunud akti juurde, tuleb märkida järgmist.
Viidatud häbiväärse aktiga sai personaalselt hakkama küll reformierakondlasest välisminister Urmas Paet, kes oli ka selle lepingu äärmiselt suur toetaja ja initsiaator, kuid üksi poleks ka tema saanud sellise asjaga hakkama. Seda uut, meie põhiseadusega vastuolus olevat dokumenti nimetatakse aegajalt sotsiaalmeedias ikka ja jälle Paeda-Mihkelsoni paktiks, viidates selle dokumendi kõige suurematele toetajatele avalikkuse silmis - Urmas Paet'ile (Reformierakond) ja Marko Mihkelsonile. Mihkelson oli tookord Isamaa erakonda kuuluv, kuid liitus samuti äärmusliberaalset agendat ajava vasakliberaalse Reformierakonnaga aastal 2018.
Oluline on siin nüüd taas rõhutada, et kuigi avalikkuse silmis on Eestimaa osade tasuta pakkumise initsiaatoriteks peetavad Paet ja Mihkelson, siiski on selle dokumendi ja kontseptsiooni taga oluliselt suurem hulk inimesi - terve Reformierakond ja toonane Isamaa samuti. On ju selge, et erakonna juhatuse, volikogu ning liikmete heakskiiduta ei oleks saanud selline mõte saanud võtta realiseeritavat vormi nii selget, et sellele oleks saanud alla kirjutada kahe riigi välisministri poolt.
Aga asi algas ju veelgi kaugemalt.
Eesti iseseisvuse restauratsiooni ajal möödunud sajandi lõpus (1987-1991), kui Venemaad juhtis Boris Jeltsin, oli Venemaal selge valmidus lähtuda Eesti Vabariigist kui oma iseseisvuse taastanud Eesti Wabariigist e. tema rahvusvahelistest piiridest 1940. a. mõistes. Selles tähenduses, millal Eesti Venemaa poolt ebaseaduslikult alla kugistati.
Minule personaalselt on sellest rääkinud isiklik vestluses president Arnold Rüütel, kes mainis, et Venemaa tippjuhtkonnas Jeltsini usaldusisikuid arvestavalt selle vastu ei oldud, et Eesti piir oleks rahvusvaheliste lepingutega kooskõlas. Probleem ilmselt oli kahesuunaline. Nii Venemaa poolt sügavamal (sealhulgas seotud salateenistustega) aga ka Eesti poolel, kus iseseisvuse taastamise järgselt oli oskamatust ühelt poolt ning vajalike tegevuste mahtu teiselt poolt ehk liigagi palju.
Kaks aastat peale Venemaa poolset Eesti Vabariigi tunnustamist de jure, rikkus Venemaa rahvusvahelist õigust ja kehtestas ühepoolselt riigipiirina Eesti NSV ja Vene NFSV vahelise administratiivpiiri, mida Eesti pool ajutiseks kontrolljooneks nimetab. Sellisel moel eiras Venemaa Tartu rahulepingu piirikokkuleppeid Eestiga.
Vaidlus jäi õhku rippuma kuni 1994. aastani, kui mängu astub uus tegelane Andres Tarand nn jõulurahuvalitsuse peaministrina. Tarand esitas Helsingis poliitilise soolo, mis baseerus vaid tema personaalsele sisetundele ega arvestanud kehtivat põhiseadust ega ka riigi ning riigirahva tunnet, soove ja tajusid. Mina olen peaminister ja mina arvan ja mina teen ... nii see kõlas.
Täpsemalt öeldes oli Tarand võimu juures Eesti valitsust juhtimas vaevalt 6 kuud, kuid jõudis kokku keerata käki, mida me tänase päevani ära süüa ei jaksa. Nimelt viibis ta peaministri staatuses olevana Helsingis 16. detsembril 1994. aastal, kui teda tabas valgustus selles osas, et Eestile ei olegi vaja Ingerimaad ja Petserimaad tagasi, et kummardusena moskoviitide suunas võiks need alad kinkida Venemaale. Ehk lootuses, et siis lähevad Eesti-Vene suhted heaks. Aga ei läinud.
Siinjuures absoluutselt iga vähegi poliitilist vaistu omav isik, kes natukenegi tunneb Venemaa olusid, oleks pidanud aru saama, et Tarandi mõte on naiivseimast naiivseim. Pealegi eesti rahva suhtes nagu ka ajaloolises kontekstis enam kui häbistav.
Andres Tarand ise on nimetanud Eesti ida-territooriumite kuuluvust Eesti riigile romantikaks. Ajalehes "Postimees" kiidelnud oma otsustuskindluse ja helge poliitilise valgustatusega aastast 1994 järgmiselt.
Postimehe küsimus, Tarandi vastus:
|
Kus te oma kuulsa avaldusega Helsingis esinesite? See oli pressikonverentsil ja ega ma olnud seda asja pikalt ette kavandanud. Teadsin pigem, et Venemaa kuulab Helsingis öeldut palju tähelepanelikumalt kui seda, mis Tallinnas räägitakse. Nii oli Soome pealinn õige koht. Millal te ise mõistsite, et Petseri- ja Ingerimaa on Eestile kadunud territooriumid? Jah, eks sellel romantikal - see on kunagi meie kättevõidetud maa - on oma ilu ja võlu, aga tegelikult on selle romantikaga keeruline reaalses maailmas elada. |
Andres Tarand oma soologa teatas seega esimest korda maailmale ja loomulikult Venemaale, et Eesti riik ei taha oma maad tagasi. Tarandi seisukoht oli personaalne arvamus, mis ei tuginenud riigi mistahes organite otsustele, kuid maailma avalikkus loomulikult seda ei teadnud.
Kuid idee hakkas nüüd ka eesti idanema ja sellest võtsid kinni Isamaa ning Reformierakond mõne oma aktiivse liikme toel.
Edasi läks mäng Eesti piiridega juba Urmas Paet'i ning Marko Mihkelsoni kureerimise alla. Igaüks neist tegeles selle asjaga oma koduparteis ning ühiselt siis ka riigikogus. Varem või hiljem pidi Eesti territooriumite tasuta ära andmine Venemaale toimuma ja selle nimel nad äärmiselt intensiivselt tegutsesid. Nende koduparteid toetasid neid.
Paul Puustusmaa
endine riigikogu liige
ERK
