Juba mitmendat päeva kütavad kirgi protestid ühe seafarmi juures, kus rahvas on kogunenud jõulisele protestaktsioonile. Kuid mõista tuleb seda aktsiooni õigesti. Tegemist ei ole pelga protestiga rõngassabade hukkamise vastu vaid reaktsioon oluliselt laiemale nähtusele – usalduse puudumisele valitsejate ning neid toetava ametkonna suhtes.
Ühiskonnas on toimunud viimastel aastatel liiga palju negatiivseid arenguid, millistest väljapääsu leidmine ei tundu olevat käega katsutavas kauguses või isegi silmapiiril. Toimuv peegeldab selgelt ühiskonna rahulolematust ja ma ei häbene öelda – Eesti jäiga esindusdemokraatliku võimunarratiivi süsteemset kriisi.
Põhiseaduse kohaselt on kõrgeimaks võimuks rahvas. Ometigi pole rahval kõrgeima võimuna muud võimalust kui vaid kord nelja aasta tagant teha usalduslikult ristike mõne poliitiku nime taha, et too siis rahva nimel võimu teostaks. Nii sünnivad lubadused „viia viie rikkama hulka“, „lugege mu huultelt. Punkt“ jms.
Reaalselt nähtavaks ja käegakatsutavaks tulemuseks on elujärve halvenemine, olek viie vaesema hulgas ja poliitilised sammud valitsejatelt, mis on täpselt vastupidised lubatule. Eeltoodust on kasvanud ühiskondlik frustratsioon, usaldamatus võimude suhtes ja süvenev lõhe valitsejate (kes toetuvad ametnike armeele, keda halvustavalt ka riigiaadliks kutsutakse) ja rahva vahel. Pinged paisuvad ja lõpuks lahvatavad leegid iga ühiskondliku nähtuse peale. Olgu need tuuletööstuslikud, taristulõhnalised, nursipalulised või rõngassabalased. Iga liigutus, mille teeb legitiimsuse kaotamise piirialal toimetav võim ning usalduskriisi kupli all kopitav ametnikkond saab vastulöögi.
Kas on olukorrast pääseteed?
On küll. Rahvast tuleb rohkem usaldada. Rahvas vajab rohkem sisulist kaasamist, asjalikke diskussioone kuumade päevateemade üle ja vähem formaalsust. Rahvas vajab rohkem tunnetust, et temaga arvestatakse. See väärikas rahvas Maarjamaal tahab saada reaalset tunnetust, et ta on päriselt põhiseadusliku kõrgeima võimu kandja, mitte formaalselt ja linnukese pärast kaasatud mängukann võimul olevate poliitikute ja ametnike jaoks.
Et anda rahvale tõelised instrumendid oma väärikuse tunnetamiseks nagu ka võimalus kõrgeima võimuna öelda oma sõna siis, kui ühiskond on poliitiliste mängudega upakile aetud või valitsejate renomee on kukkunud kanalisatsiooni, tuleb meie riigis kasutusele võtta otsedemokraatlikud meetmed. Selle kaudu saaks teatud oludes rahvas, hoolimata poliitiliselt motiveeritud parlamendi seisukohast, kutsuda esile näiteks erakorralised valimised, muuta kehtetuks mõnda õigusnormi või algatada rahvaalgatuse korras ise mõne olulise printsiibi kehtestamine/kehtetuks tunnistamine meie riigis, mis oleks täitmiseks või seadustamiseks kohustuslik parlamendile. Ja miks mitte kehtestada see ka kohaliku omavalitsuse tasandil?
Ühesõnaga on vastuseks otsedemokraatlike meetmete tagasitoomine meie õigussüsteemi. Kodanike otsustusvabadus tuleb taas seadustada. See päästaks Eestis demokraatia ja parlamentarismi tervikuna.
Joonealusena tahan märkida, et valitsejad on sellest põhimõtteliselt justkui aru saanud ja kehtestanud riigis 2014. aastal poolpiduse MSVS-i (märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seadus), mille kaudu on võimalik rahval initsiatiivi korras esitada märgukirju (sisuliselt palvekiri) valitsejatele, et ellu viia mingit seadusandlikku initsiatiivi. Paraku on see seadus üles ehitatud sellisena (teadlikult?), et sündis vaid ventiil pingete rahustamiseks ja selle süsteemi kaudu absoluutne enamus rahva poolt laekuvatest ettepanekutest jäävad tähelepanuta. Kui ikkagi võimul olev koalitsioon ei taha, et rahva tahtega selle seaduse abil tulnud ettepanekust tulenevalt arvestataks, siis nii ka läheb – ettepanek sumbub riigikogus, olgu tal või kümneid tuhandeid toetajaid.
Oluline on teada, et otsedemokraatia oli kunagi Eesti Wabariigis ka seadustatud põhiseaduse tasandil, 1920. aasta Eesti põhiseadus lubas siduvaid rahvahääletusi, ent iseseisvuse taastamise järgses põhiseaduses (1992) need meetmed jäeti teadlikult välja.
Lõpetuseks märgin, et rahva toetus otsedemokraatlikele meetmetele on mistahes küsitluste alusel leidnud alati äärmiselt suurt toetust ja aeg oleks tõesti niikaugel, et rahva tahtega siin arvestataks.
Senikaua aga jätkuvad nursipalud ja seamässud.
Paul Puustusmaa
Erakond Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid
endine Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees.
Saadetud Postimehele
13.08.25
