Loen täna lehest lugu, kuidas ränkade kuritegude eest (ühe inimese tapmine, teise eluaegne sandistamine, lisaks relvastatud röövid, ridamisi korterivarguseid...) eluks ajaks vangi mõistetud kurjategija taotleb 25 aastat hiljem oma vabakslaskmist. Kurjategija põhjendab oma avalduses kohtule, et tahaks vabaks saada, kahetseb tegu ...
Tõenäoliselt vabanebki "eluaegne" vang peagi vangistusest, sest Eestis on tava, et "elu aeg" kestab vangile ca 25-30 aastat.
See on minu arvates sügavalt ebaõiglane. Eesti pensionärile on tõesti "elu aeg" peale pensionile jäämist umbes 25-30 aastat, sest sureb seejärel haigustesse või nälga oma keskmise pensioniga. Eluaegne vang pole aga tavaliselt oma "kinnise mugavelu jooksul" mingil moel suutnud märkimisväärselt hüvitada tehtud kurja, miks peaks ühiskond, eriti aga ohvrid ja ohvrite lähedased talle siis andestama ja endi seltsi tagasi võtma?
Kui ikka tehti otsus, et "eluks ajaks" ühiskonnast välja, siis las nii ollagi. Pigem mõtelgu kohtunikud juba otsuse tegemisel/mõistmisel, kasutades intuitsiooni, kogemust, seaduse võimalusi ja diskretsiooniõigust, kas mõista kurikael vangi eluks ajaks või siis olla aus ja ühiskonna tavadest lähtuvalt mõista karistuseks 25-30 aastat. Vastasel juhul petetakse oma otsuses juba algusest peale teadlikult ühiskonda ja kurjategija ohvreid.
Ja kuulen siis liberaalset poliitikut jutlustavast raadiost, kuidas ajakirjanikud stuudios arutavad, et nemad küll ei sooviks, et see või teine persoon peaks kaua vanglas "puhkama", sest maksumaksjana peavad "õnnetud" ajakirjanikud neid pätte ülal pidama - ikka 6000 € igakuiselt ühe päti kohta. Liiga kallis ja koormav nende arust.
Noh, esiteks pole ma ajakirjanikega ühte otsapidi ka nõus. Ei maksa nad reaalselt tunnetatavalt oma palgast ühtegi senti, et mõnda pätti vanglas ülal pidada. Kui nad peavad silmas riigile makstavaid kaudseid makse, mida meie riik tõepoolest võtab oma elanikelt kurnavalt palju, siis võib ju mingeid seoseid leida, kuid see ei ole tõsiselt võetav põhjendus.
Ääremärkusena saab märkida, et riigimaksude kogumaht ja koormus inimese kohta on tõesti meil talumatult suur. Meenutades "hirmsat tumedat orjaaega", kus me isandale (kirikule, mõisnikule) maksuna maksime kümnist (ca 10%) töös, rahas või asjades, siis praeguses "suure vabaduse ja õnne ajal" maksab iga inimene riigile maksudena üle 50%. Mida sellest järeldada?
Aga küsimus selles, kas vangi ülalpidamine maksab ikka 6000 € kalendrikuus on samuti pisut vaieldav.
Tahtmata järgnevalt süüvida Vanglateenistuse eelarve nüanssidesse (maht 2023. a. 83 miljonit €), märgitakse allikates, et ühe vangi ülalpidamine Eestis maksab 3027 € kuus.
Tõsi viidates perspektiividele, on riigikontrolli andmeil võimalik vangi ülalpidamise kulu tõus aastaks 2032 isegi kuni 6600 € kuluna kalendrikuus.
Tõsi - isegi reaalne kulu ca 3000 € kuus vangi ülalpidamiseks on liiga palju.
Eeltoodust aga põhjus, miks meenutasin pensionäre.
Pean õiglaseks, kui vangi ülalpidamise kulud oleksid ühiskonnale oluliselt kergemad kanda. Need võiksid jääda alla minimaalseimat võimalikku ja ametlikku pensioni. Pension võiks olla mõõdupuuks. Vabatahtlikult mitte tööd tegeva vangi ülalpidamise kulu ei tohiks seega ületada 390 €/kuus praeguse aja tingimusi arvestavalt.
Kui vang aga otsustab tööd teha, siis võib ta muidugi ka oma eluolu vanglamüüride vahel teenitavaga parandada, kuid vaid juhul kui oluline osa teenitavast läheb ohvritele kompensatsiooniks ja muudeks mõistlikeks ülalpidamiskuludeks.
Siinjuures on paslik rõhutada, et põhiseadusest tulenevalt pole võimalik meil vangi sundida tööd tegema. Niiet, see on väga vabatahtlik asi.
Seega peaks eluaegne vang kandma eluaegset vanglakaristust, kui kohtunik on nii otsustanud.
Kulud vangi ülalpidamiseks peaksid olema oluliselt väiksemad. Ühiskonna väärikust jälgivalt kindlasti alla madalaima võimaliku pensioni piiri.
Lõpuks väike arvutus siiski.
Eestis on ca 2000 vangi.
Iga vangi ülalpidamine maksab hetkel keskmiselt ca 36 300 €/aastas, kokku seega 73 miljonit €.
Kui aga vähendada ühe vangi ülalpidamise kulu viidatud 390 € juurde, siis kuluks 73 mil. asemel riigil selleks ca 9,5 miljonit.
Seega saaks pensionifondi selle suurendamiseks suunata 63,5 miljonit.
Ma möönan, et eeltoodud arvestus on pisut lihtsustatud, kuid ettekujutuse ju siiski annab?
Paul Puustusmaa
25.11.25
