Poliitikateadlane Tõnis Saarts leiab ERRi arvamusloos, et Eesti poliitikategemine on stagnatsioonis, sest poliitikud ei lase kedagi teist oma "toidulaua" äärde - ei vestlusringi, ega maitsemeelt mõjutama. Eksperte ei kuulata ja arvestatakse vaid partokraatlike huvidega. Peamiseks põhjuseks on parteivõimu hoidmine ja tahtmatus oma esindusvõimu loobumiseks.
Ta meenutab, et ka president Arnold Rüütli ühiskondliku leppe algatus jäi tulemuseta ning ekspertide riigireformi kavast on erakonnad seni üle võtnud üksikuid ettepanekuid. Ekspertide kaasamine on sageli formaalne, erakonnad tahavad ise Eesti arengusuundi määrata, valimiste tsüklilisus soosib lühiajalisi eesmärke. Lisaks napib erakondadel oma mõttekodasid ja võimekust töötada välja pikaajalisi plaane.
Laias plaanis ma nõustun Saartsi poolt väljatooduga, KUID leian, et viidatud puudused on vaid pool vajalikust rehkendusest.
Tahan seetõttu täiendavalt rõhutada midagi, mis on väga oluline ning Saartsi "rehkenduses" puudu olev osa.
Tema viidatud puudused koperdavad sellise takistuse taha, mis on puhas, meil valitsev esindusdemokraatia, mis ei anna ebakohase poliitika viljelejatele peale mitte mingisugust survet. Ebamõistlike regulatsioonide vastuvõtmist ei saa kuidagi peatada, takistada või isegi tagasi kutsuda, sest selliste õigusnormide kehtestajad teavad, et valija mälu on lühike ning võimule kord juba valituna saavad nad hullata aastaid.
Heaks näiteks on siin mitukümmend aastat ja ka viimased aastad suveräänset võimu teostanud Reformierakond.
Ja rahvas kui põhiseaduslik kõrgeima võimu kandja realiseerib oma "kõrgeimat" võimu vaid kord nelja aastat tagant linnukese märkimisega valimissedelile. Kõik. Ja kõrgeim võim on taas lõppenud.
Mitu aastat laagerdati meedias võimalust maksufestivali lõpetamiseks näiteks esile kutsuda erakorralised valimised, kuid kuna seda saavad taas teha vaid juba võimule valitud partokraadid, kes tegelikkuses sellisest käigust väga huvitatud pole, siis sinna see unistus ka maha maeti.
Aga on olemas pääsetee - otsedemokraatlike meetmete rakendamine meie riigi võimuteostamise õiguslikus struktuuris.
See tähendaks olukorda, kui riik tegelikult usaldaks oma rahvast ja annaks ka reaalselt rahvale võimaluse teatud olukordades ISE algatada reeglite (õigusnormide, seaduste) kehtestamist või vastupidi - nende kehtimine ära lõpetada.
Niisamuti on mõistlik olukorras, kus riigis on seaduseloojate ja täitevvõimu koostöös või töövõimes tekkinud takistused e. poliitiline kriis koos patiseisuga, et siis on rahval kui kõrgeima võimu kandjal, võimalik esile kutsuda erakorralised valimised.
Loomulikult on rahva usaldamise küsimuste hulka loetletav ka presidendi valimiste teema, kus selle andmine rahvale on nii oodatud kui loogiline. Ja pole siin vaja uuesti ajada demagoogiat teemal, et siis ilmtingimata PEAB presidendivõimu instrumendid ümber vaatama ja talle kindlasti õigusi juurde andma.
Olen korduvalt kirjutanud sellest, et oma rahvast peab rohkem usaldama ja talle ka rohkem võimu andma, et suurendada usaldust riigi ja rahva vahel, tooma riigipoliitikasse enam paindlikkust ning, mis oluline - looma pehme "hirmufooni" seadusandjale, et rumalate ja rahvuslikke huve mittearvestavate aktide tagasipööramine on võimalik ka siis, kui parlamendis enamusvõimu teostav koalitsioon koos oma puudlitega on "poliitilise lõhnatunde ja tajud" minetanud.
Lõpetuseks tahaks kiita ka oma koduerakonda, hiljuti Vabaduspartei - Põllumeeste Kogu ja Eesti Rahvuslaste ja Konservatiivide ühinemisel tekkinud ühenderakonda (ERK), kellel on juba erakonna siseselt sisse viidud regulatsioonid, kus erakonna lihtliikmed saavad korraldada referendume erakonna juhtimise ning poliitikate küsimustes ja need muutuvad kohustuslikuks erakonna juhtidele.
Seda sama (otsedemokraatiat) soovib ERK rakendada tulevikus ka KOV (kohalikud omavalitsused) ning riigi tasandil, kui talle selleks vähegi võimalust antakse.
Alustada tuleb enda eeskujust.
Paul Puustusmaa
ERK aseesimees
Mõningat lisalugemist samal teemal:


