Eks jah armastust võib olla igasugust. Inimene võib armastada oma elukaaslast, naine meest ja vastupidi, laps oma vanemaid, vanavanemad oma lapselapsi, ka sõbrad armastavad tõenäoliselt teineteist – poiss-sõbrad tüdruksõpru ja vastupidi ning pole midagi imelikku kui sõbrad (poisid näiteks) teineteist armastavad või tüdrukud samamoodi.
Kuid ABIELUGA on pisut teine ooper.
ABIELU on eriline sotsiaalne instituut, mis eristab teistest kooslustest ja lihtsalt erinevate isikute vahelisest armastusest/sõprusest/leibkonnast see, et siin on ühte kimpu seotud INTIIMELU, suunaga järglaste saamisele NING vastastikused PEREKONNASEADUSLIKUD õigused ja kohustused. ABIELU ise on aga lahutamatult seotud PEREKONNA mõistega, kust edasi viivad liinid alanejate ning ülenejate sugulasteni. Tavapäraselt mõistetavalt on need vereliinid.
Seetõttu sellesse vormi ei sobi pelgalt armastusega seotud suhted või ainult seksiga seotud suhted.
Kordan - perekonna elementide sidusus on kõikidest teistest sidusustest täiuslikum. Seal on kimpu seotud austus, armastus, õigused/kohustused/vastutus NING järglaskonnale suunatud intiimelu. Kõik nimetatud kategooriad on loomulikud ja jätkusuutlikud.
Homoabielu seadustamine tavaabieluga võrdsustamise kaudu on täpselt sama veider kui seadustada kummifetišistide kooselu Nokia kummikutega. Täiesti õigustatud on zoofiilide küsimus homokoosluse seadustamise valguses, et miks ei tohiks nemad oma (siiralt armastatud) hobuse või koeraga abielluda? Mida iganes nüüd selgitama ei hakata ning kummalt poolt, kuid igal juhul on loodusliku, loomuliku ka jumaliku sättumuse asetamine seaduslikku kõverpeeglisse räigelt kummaline ja õigustatud kandma klassikalist ingliskeelset nimetust, mida sellisele nähtusele anti ingliskeelsetes maades - "queer", pehmelt öeldes veider ja koomiline.
Maailmas on ca 200 riiki. Homoabielu on seadustatud siinjuures ca 25 riigis, kas tervel või osalisel territooriumil. Ei ole põhjendatud kaasaminemine selle vähemuse leeris. Isegi Euroopas on mitmeid riike, kus selline võimalus on Põhiseadusega takistatud, sealhulgas näiteks Lätis, Leedus, Poolas, ... .
Homokoosluse võrdsustamine normaalse (mehe-naise) kooslusega on üsna vasakpoolsete "revolutsionääride-ilmaelumuutjate" kiiks, mis maailmas üldiselt pole tervitatav nähtus. Pigem nagu mingi moe värk ja omalaadne protestimärk, mis on suhteliselt analoogne XIX ja XX sajandil levinud sotsialistlike ühiskondlike protestiliikumistega, millised muidugi saavutasid ajapikku edu. Täna me tunneme seda edu omal nahal pidevate kriiside näol, stressi, majandusliku ja sotsiaalse ebastabiilsusena.
Ainuüksi nimetused "homoabielu" või "sooneutraalne abielu" on pisut kummalised ja segadust tekitavad. Täpselt samuti kui "demokraatia" mõiste rikub ära mõni lisand - sotsiaaldemokraatia, sotsialistlik demokraatia, liberaalne demokraatia ... need nimetatud polegi ju demokraatiad vaid mingid edasi/tagasi arendused uutesse utoopiatesse või düstoopiatesse.
Ühelt poolt rikuvad sellised ümbernimetamised viidatud nähtuse mõistetava sisu ning teisalt aitavad luua ühiskondlikku segadust selle läbi, et mõistetav ja arusaadav asi väänatakse millekski uueks, mis enam pole mõistetav. See samane mõistete hägustamine on aga ilmselgelt üks soove, millega tänapäeva neomarksistid (kultuurmarksistid) survestavad ühiskonda revolutsiooniliste muudatuste teele.
Mudel homoaktivistidel on üks - kõigepealt suruda läbi kooseluseadus (ilma abieluta), seejärel mõne aja pärast suruda pedaali ning viia asi lõpule homoabielu seadustamise kaudu. Vastu olijad kogevad otse klassikalise ütluse elustumist - annad näpu, võtab käe.
Homokoosluse abieluna seadustamine sai hoo sisse 2001. aastal Hollandi Kuningriigis - turvalisel maal, milline on ümbritsetud haritud elanikkonnaga, rahuliku elulaadi ja -suhtumisega Euroopa maadest. Selline suhteliselt väike kuningriik, kus puudub välisoht ning on tugev sisemine stabiilsus - see võib endale lubada "lõbu" teha erinevaid sotsiaalseid katseid, alates narkotsi massidesse lubamisest kuni minupärast või homoelu seadustamiseni. See on nende asi, nende elu ja nende otsus.
Kui keegi mingeid katsetusi hakkab tegema, ei tähenda see seda, et teised peaksid samade ühiskondlike katsetustega koheselt kaasa minema. Eriti kahtlane on kaasaminek siis, kui järele tehtav on mingis mõttes ühiskonda sisemiselt kratsiv ja lõhkuv.
Lõpetuseks tahan ma esitada lootuse, et 2001. aastal Euroopas alguse saanud hullusele tehakse lõpp samuti Euroopas alguse saava kontrategevusega. Eesti riik võiks siin olla positiivne eeskuju ja teenäitaja, kes esimesena peatub poolel teel, tühistades vastu võetud homokoosluse seaduse. See samm julgustab kindlasti ka teisi riike, kas siis selleks, et lõpetada vaimse puude vägisi ja seaduse kaudu tervendamise praktika või siis ka meist eeskuju võttes, demokraatlike institutsioone ning võimalusi kasutades, selliseid kummalisi seadusi tagasi kutsudes.
Eesti puhul on homokooselu akti tagasikutsumisel veel üks ülioluline mõõde - Riigikogu saab tõendada, et meil siiski on demokraatia ning parlament on rahva tahte elluviija.
Pean silmas seda, et kuivõrd parlamendi eelmine koosseis sõitis räigelt üle inimeste absoluutse enamuse tahtest, kehtestades kooseluseaduse olukorras, kui kõik uuringud ja küsitlused näitasid, et rahva tahtele see ei vasta, siis praegune koosseis saaks selle seaduse tühistamisega näidata, et loobub teerullitaktikast ning austab rahva tegelikku tahet. See saaks olla esimene ja väga arvestatav samm Riigikogu usaldusväärsuse taastamises.
Samas võiks kaaluda ka tõsiselt konservatiivse erakonna (EKRE) pakkumist, mis seisneb referendumi läbiviimist nüüd Eestis, kas kooseluseadus peaks kehtima jääma 2014. a. vastu võetud kujul või mitte?
KUI rahvas ütleb referendumil JAH, siis saab parlament otsese signaali ja rahva mandaadi jätkata kehtiva kooseluseaduse juurde rakendusaktide väljatöötamist. KUI rahvas ütleb EI - siis parlament kutsub kooseluseaduse tagasi, taastades sellele eelnenud seadusliku olukorra.
See oleks tõeline demokraatia proovikivi. Sest ebademokraatlikult sai meil kooseluseadus vastu võetud, las siis rahvas otsustab selle ebademokraatliku seaduse kehtivuse.
LISAMÄRKUS: Seni kuni riigikogu pole vastu võtnud rahvahääletuse seadust ning rahvale pole antud talle loomupäraselt kuuluvat õigust seadusi algatada, muuta või lõpetada, peab selle otsuse tegema rahva ainuke esindusorgan - riigikogu ise.
Paul Puustusmaa