Bellum contra omnes!

[Selle artikli sünnilugu lähtub Postimehe saatest (26.11.20) „ Millised tagajärjed on abieluteemalisel rahvahääletusel Eesti ühiskonnas?“]

Pealdises toodud ladinakeelne sentents kõlaks maakeeli kui sõda kõigi vastu. Tajun selle toimumist selgelt. Ilmselt paljud teisedki.
Poliitikud, kes andsid meie rahvale Euroliitumise brežnevi pakikesena, oleksid pidama tegema kõikvõimaliku, et kaasnenud negatiivseid nähtusi annihileerida. Paraku nad hoopis süvendasid neid, andes võimaluse ja käivitasid meie komberuumi ümberkujundamisest lähtuva väärtuskonfliktide sõja. Nad on EKRE ämmaemandad. Nad on süüdi ka selles, et sotsiaalne turvalisus väheneb, Euroopa rahvaste ühtsus mõraneb ning oma rahva usk OMA RIIKI mureneb. Eeltoodu suureks põhjuseks on oma rahva vähene kuulamine, usaldamine ja pääseteeks vastupidine – oma rahva suurem kuulamine, usaldamine.

Meie ühiskonna ümberkujundamist saadab sotsiaalne vägivald, mida toetatakse nn pehme jõu poliitikaga ning kaitstakse riigi normatiivse ja administratiivse jõuga. Eestis toimus see protsess pidurdamatus tempos kuni rahvuskonservatiivide parlamenti pääsemiseni. Aga ikkagi on vasakliberaalide poolt juhitav ühiskonna revolutsiooniline ümberkujundamine üha intensiivsem, rohkemat ja vähemat sotsiaalset vägivalda (nii vaimset kui füüsilist) kasutav ega jää toimeulatuselt ning mõjult alla XX sajandi alguse revolutsioonidele. See sõda on võtmas üha pööraseid tuure ning rahva kaasatus selle erinevatesse lahingutesse on ekspansiivne. Palju positsioone on langenud ilma lahinguta. Olgu selleks siis teatud sõnade väljalülitamine tavaleksikast või kirjandusteoste ümbernimetamine. Mõnel puhul hakkab aga normaalne mõistus tugevamalt vastu ning positsioonide pärast maadeldakse rohkem. Lahing ümber nn abielu rahvaküsitluse ümber üheks selliseks.

Eesti ühiskond ja rahvusriik on tajutav mingi teadlikult teise laeva taoliseks värvitud alusena, mille põhja on auk sõidetud. Kuid eksisteeriv liberaalne võimu-ja-vaimueliit salongides ning kaptenisillal teevad kõikvõimaliku, et laeva ei saaks dokki tüürida laeva korrastamiseks, ka augu lappimiseks. Veelgi parem on kui keegi sellest august midagi ei teaks. Kui vaja, lukustatakse trümmi uksed, et vilepuhujad välja ei saaks. Kui vaja, keeratakse aga orkester valjemaks, et veepahinat kuulda ei oleks. Või jagatakse šampust keskmisele tekile, et nad ei kuuleks, mis trümmis toimub. Seal „all“ toimuv polegi ju oluline, sest kui lõpuks fataalselt raskeks läheb, siis istuvad kaunid ja ilusad päästepaatidesse ja tüürivad uppuvalt laevalt minema. Teisele laevale, mille sarnane just ära uppus. Nende jaoks on laev vaid kohaks kus oma egotsentrilisi vajadusi rahuldada ja patseerida ning võivad vajadusel patseerida ka mõnes teises laevas, mis seal vahet on, samasugune juu?

Selline, pisut traagiline on minu tunnetus, kui kuulan aegajalt põhjendusi, miks poliitikud ei tohi ega pea rahvalt midagi küsima. Mis sest, et konstitutsiooni kohaselt on meil rahvas kõrgeima võimu kandja ning põhiseadus ei määratle, et AINULT valimistega, parteilaste taha linnukest tehes on rahvas ära täitnud oma ainsa püha (ja võimaliku) kohustuse kõrgeima võimuna.

Kogu nn progressiivne üldsus on viskunud täna kaitseliinile, et tõestada – rahvale enama sõna andmine on vastuolus meie riigi põhiseadusliku alusega, parlamentaarse esindusdemokraatiaga. Nende sõnum rahvale on – kui oled kord valinud, siis usalda, oota ja vaiki. Küll nelja aasta pärast saad oma otsust parandada.

Ei sõbrad, see pole õige ega ka õiglane lähenemine. Kuigi demokraadina ma ei vastusta teie õigust sedasi arvata. Enamgi veel, ma olen valmis ka kaitsma teie õigust selliseid mõtteid avaldada.

Kuulates Postimehest saadet (26.11.20) „ Millised tagajärjed on abieluteemalisel rahvahääletusel Eesti ühiskonnas?“, kerkisid mu peas esile terve plejaad kontraargumente rahvahääletuse vastastele. Lihtsustamise mõttes lubage mul edaspidi kasutada kohmaka „abieluteemalisel rahvahääletuse“ asemel sõna „referendum“. Formaalselt pole siin tegu ka eksitamisega, sest referendum ja rahvahääletus on üks ja seesama asi.

Referendumi vastased, EI-võitlejad ning võitlussalgad (SALK) soovivad rõhutada, et referendumit pole vaja, see polevat üldse oluline küsimus … ja samas räägivad sellest oma kanalites iga päev. Üha rohkem. Isegi rohkem kui rahvuskonservatiivid või traditsionalistid.
Kusjuures ka meie tunnistame, et riigil on tõepoolest palju muidki probleeme, kuid see ei tähenda, et väärtusküsimused peaksid olema kõrvale tõugatud, alahinnatud ja ehk unustatud.
Just ennast ajas tõestanud püsiväärtuste eiramine on progressiivide, avangardistide ja ühiskonna ümberkujundajate suur soov ja unistus. Nendest rääkimine ja neile tähelepanu pööramine segab „progressiivset“ tööd ühiskonna revolutsioonilisel ümberkujundamisel, takistab NENDE ühiskonna juurdumist. Ja kuna vanade traditsioonide murdmine, seejärel unustamine on otsustava tähtsusega asjaolu, siis nende tähtsusetusest pole mõtet heietada.

Rääkides traditsioonidest, mis püsiväärtuste kasvulavana omavad alati kahte vektorit – personaalset, pisut intiimset ning ühiskondlikku ehk sotsiaalselt olulist, siis  ajast aega on just need kandnud ühiskondlikku mõtet. Nende nimel on võideldud ja elu antud. Nad ei kao kunagi, kuni eksisteerib mõistuslik tsivilisatsioon. Nad vaid muutuvad ja muudetakse nende poolt, kes tsivilisatsioonis võimupositsioonil asuvad. Väärtused, kombed ja sümbolid on ühtlasi võimu küsimus. Teisalt on see inimloomuse kui ühiskondliku olendi sotsiaasesse geneetikasse kuuluv. Ja mõned neist on fundamentaalsed, olles ühiskonna siduvaks mördiks. Selleks on ka perekond ja perekonna riiklikult reguleeritud lähtevorm abielu näol. Abielu on sisuliselt registreeritud perekond, selle osa, mille tunnistuseks on kasvõi seegi, et just „perekonnaseadus“ on nimetuseks koodeksile, milline räägib muuhulgas abielust. Sealt tuleneb ka arusaamine ja selge mõistmine, et selle kaudu annab riik kõikidele osapooltele õigusliku garantii, nii inimesele kui riigile parima võimaliku kindlustunde, määratleb selgelt varalised, põlvkondlikud ja sotsiaalsed seosed, loob korrastatuse ühiskondlikes suhetes. Öelda, et see on ebaoluline, eriti olukorras kus seda instituuti jõuliselt on juba paarkümmend aastat lõhutud, annab vastuse vaid ühte moodi. Selliselt, et ebaoluline on see lõhkujatele, hoidjatele aga oluline.

Samas Postimehe saates andis liberaalide juhtpoliitik mõista, et referendumile toodav küsimus1 pole ka riigieluküsimus, seega vastuolus põhiseadusega, sest tegemist pole seaduse muutmisega vaid kehtiva olukorra kinnitamisega ning lisaks ebaselge.

Kiire vastus eelmises lõigus tõstetule on selline, et kuna abielu reguleerib perekonnaseadus ning kõik perekonnaseadusse puutuv on selgelt riigielu küsimus, siis peaks olema ka mõistetav, et abielu ja perekonna ümberdefineerimine mõjutab oluliselt riigi tegemisi, sealhulgas seadusloome vallas. Referendumiga esitatava küsimuse mõte on saada rahvalt selgus, tahe ja suunis tulevikku suunatuna – kas on vaja midagi teha või sellest hoiduda, siis on kõik mõistlik ja seaduspärane.

EI-tajad väidavad, et küsimus pole selge. Et JA puhul on põhiseaduse tingimus täidetud, EI valiku korral pole.

Tõsi, mina personaalselt oleksin teinud küsimuse pisut teises sõnastuses, kuid siiski väidan vastu, et mingit ebaselgust pole ka juba riigikogule välja käidud küsimuses. Kui võidab JAH pool, siis tõepoolest on suunis olemas selles, et tulevikus ei saa ilma rahvahääletuseta muuta abielu kehtivat legaaldefinitsiooni. Kui aga võidab EI, siis annab see võimaluse tulevikus abielu definitsiooni vabalt muuta ja laiendada ning enam keegi ei saa väita, et rahvas seda ei soovi. Selge ju! Edasi sõltub juba kõik seadusandja tahtest ning seda nii JAH kui EI korral. Rahvas omakorda saab väga selgelt kontrollida, kas selles küsimuses poliitikud rahva tahtest edaspidi juhinduvad või mitte.

Püüd käsitletava referendumi osas käia välja kaart põhiseadusevastasuse osas seoses ebaselgusega on lihtsalt soov võtta ära võimalus rahval öelda oma sõna antud küsimuses. SELLINE SOOV ise on aga palju tõsisem probleem! See on rünnak demokraatia ja rahva tahteavalduse suhtes ehk kõrgeima võimu vastu.

EI-frondi esindajad armastavad tugineda ka sellele, et rahvale sõna andmine pole kooskõlas põhiseadusega kehtestatud parlamentaarse esindusdemokraatia tingimustele. See on ikka seesama laul, et kui riigikogulane on valitud, siis pole valijal e. rahval vaja järgmised neli aastat ajurakukesi koormata. Neil on esindaja.

Tuleb tunnistada, et põhiseadusest suures osas just selline loogika välja paistab, kuid see pole siiski absoluutne. Juba ainuüksi põhseaduse § 56 p 2 ja § 105 annavad viite enamale, otsedemokraatia võimalusele. Nõrgale võimalusele, kuid siiski.

EI-tajad väidavad, et ei tohi hääletada vähemuste õiguste üle?
Esiteks keegi seda antud juhul ei teegi. Kordan - referendumi küsimus on suunatud tulevikku. Vastuseks saadav EI ega JAH ei piira ega keela ühtegi samal ajal kehtivat olukorda. See asjaolu on ka referendumi võlu. Ta ei keela olemasolevat vaid annab suunise, millest hoiduda või mitte hoiduda tuleviku seaduseloomes.
Lisaks aga tasub teada, et meil parlamendis (ja mitte ainult seal) lausa igapäevaselt otsustatakse küsimusi demokraatlikus korras, kus enamuse otsus kaalub üles vähemuse tahte. See ongi demokraatia alusprintsiip.

EI-tajad väidavad ka seda, et meie parlamentaarse valitsemise süsteemi juures annab rahvas valimistel mandaadi parteile, mis on ju õige. Et partei taotleb mandaati oma programmiga, mis on ka õige. Ja kuna abielu küsimuse temaatika oli vaid EKRE programmis, kes sai 16%, siis on rahvas sellega oma valiku teinud ning referendumi korraldamine olevat ebakohane.

Siin oleks nüüd võimalik anda väga pikka ja keerulist vastust. Pisut lihtsustades aga märgin, et rahvas valimistel ei anna oma häält ka otseselt koalitsioonile. Poliitiline koalitsioon moodustub läbirääkimistel ning nii sünnib valitsemise kokkulepe, mis on totaalne kompromiss – igaühele pisut. Või nagu aegajalt ikka armastatakse rõhutada, et kompromissiga ei saa keegi seda, mida oodatakse. Võib-olla ongi see süsteem halb, kuid see on hoopis eraldi teema. Küll on aga oluline, et sellise süsteemi tõttu tekivad meil aegajalt olukorrad, millistesse sattudes ollakse veendunud vaid selles, et ühiskonna ees on küsimus. Kindlat vastust ei tea keegi. Aru on samas võimalik saada, et üldsuse seisukoht erineb (aga võib-olla ka ei erine) olulises määras parlamentaarse enamuse või eksisteeriva peavoolupoliitika arvamusest. Eriti halb on see olukord veel siis, kui parlamendierakondade enamus on teadlikult või juhuse tõttu sellise olulise küsimuse oma programmist välja jätnud. Rahvas tahab aga vastust või küpseb konflikt edasi. Riigimehelik on see probleem lahendada ja just rahvalt küsides.

Nii oli see näiteks Euroliiduga liitumise hääletusel. Nii oleks pidanud tegema ka kurikuulsa ESM (euroopa stabiilsusmehhanism) otsuse eel, mis lõpuks riigikohtusse jõudis ja kus ka riigikohtu kolleegium sisuliselt pooleks läks. Sama probleem eksisteeris selgelt kooseluseaduse otsuse tegemisel, kus parlament rahvast esindusdemokraatia teerulliga üle sõitis ning süsteemse vea meie riigile tekitas.

Ärme enam kordame viga. Laseme rahval öelda, mida nad asjast arvavad! Las rahvas ütleb, millist abielu ta perekonna alusväärtusena näha tahab või kas eestlased tahaksid omal vabal tahtel olla aednikeks aias, kus viljapuud vilja ei kanna.

Lühidalt kokku võttes peaks rahva käest küsima selliseid riigi tegemisi (riigielu) puudutavaid küsimusi, kus avalikkuse poolt on edastatud selgelt tunnetatavaid signaale, et esindusdemokraatlik võim ei kanna konkreetsel juhul TEGELIKKU kõrgeima võimu tahet. Sellisel juhul on õigustatud kasutada otsedemokraatlikke instrumente rahvalt suunise saamiseks riigi juhtimiseks.

Viitega viimasele lõigule ma tahan siiski rõhutada, et kõige halvem meie õiguskorra juures hetkel ongi see, et meil puudub rahvaalgatuse õigus. Selle tulemusena ka referendumi algatamise otsustab riigikogu, kes ei pruugi alati rahva tahtmisega arvestada, ei kuula signaale, ei taha näha probleemi. Nii juhtus näiteks kooseluseaduse kehtestamisel. Eesti varasemad põhiseadused 1920 – 1938 sisaldasid põhiõigusena rahva jaoks eraldi instrumenti – rahvaalgatuse õigust. See põhiõigus võimaldas rahval soovi korral algatada referendumit või muud seadust. Kunagisest neljast rahvale kuulunud põhiõigusest on tänases põhiseaduses alles vaid kaks. Aeg oleks rahvast taas usaldama hakata ja talle kunagi kuulunud õigused tagasi anda, sealhulgas rahvaalgatuse õigus.

Pole väheoluline, et on selgelt tunnetatav, kuidas rahvas on kaotamas sidet ja usaldust riigiga. Eksisteerib selge legitiimsushäire ning rahvas ei taju tegelikult ennast kõrgeima võimuna. Seda peegeldab selgelt halvustav suhtumine parlamentaarsesse esindusdemokraatiasse ja selle demokraatiavormi esindajatesse, mistahes tasandil. Ainult esindusdemokraatia elementide rakendamine meie riigisüsteemis pööraks olukorra taas positiivsele reele.

Lootust selleks on, sest tänane valitsus on seda asjaolu mõistnud. Viimase lause kinnituseks olgu tsitaat värskest eelnõust, milline käsitleb riigi arengustrateegiat „Riigi pikaajaline arengustrateegia „Eesti 2035““ (262 OE): „Riigivalitsemine ... sidusa ühiskonna kujundamise oluliseks mehhanismiks on osalusdemokraatia senisest laiem levik. ... Eesti inimeste, kogukondade ja kodanikuühenduste võimestamise ja sidusa ühiskonna kujundamise üheks mehhanismiks on ulatuslikum rahvaalgatuste ja -küsitluste korraldamine nii riigi kui kodanikkonna algatusel.“

Paul Puustusmaa

  1. Hetkel on esitatud riigikogu põhiseaduskomisjonile küsimus järgmises: „Kas abielu peab Eestis jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks?“. Selle küsimuse muutmine on veel võimalik.
on 27 November 2020
Hits: 186
powered by social2s

Soovituslikke poliitikablogisid

Jaak Madison'i blogi

KLIKI: PILDIL või SIIN

   

Jaak Madison

Rahvasaadik Sakalamaalt
Euroopa parlamendi saadik
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE)

Henn Põlluaas'a
blogi

KLIKI: PILDIL või SIIN

   

Henn Põlluaas

Rahvasaadik Harjumaalt
RIIGIKOGU e. Eesti parlamendi eks-esimees
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) 

 

ÜLES