Täna (11.02.21) pakkus endine peaminister Jüri Ratas välja mõtte, et aeg oleks diskuteerida erakondade rahastamise põhimõtete üle. Omalt poolt pakkus ta välja idee, et tuleks kaaluda eraisikute annetuste kaotamist ja jätta erakondadele vaid riigieelarveline raha.
Parteide rahastamise ja sellega kaasnevate asjaolude ning printsiipide üle on käinud juba nii kaua, kui on eksisteerinud iseseisvuse taastanud Eesti Vabariik.
Alati on neid arutelusid saatnud teatud hirm ja ettevaatlikkus, mis aegajalt pole ka ehk põhjendatud olnud.
On oluline siinjuures rõhutada, et erakonnad on ERILISED mittetulundusühingud, kelle kanda on riigi juhtimise poliitiline koormus ning vastutus, mistõttu rahastamise küsimus vajab ülihoolikat kaalumist.
Täna on seis selle jagu parem, et meil on olemas juba arvestatav minevikukogemus ning ühtlasi ka tunnetus oma enda ühiskonna väärtuste ja suutlikkuse osas, mistõttu ei pea ilmtingimata otsima häid praktikaid (või negatiivseid hoiatusi) Peruust, Soomest, USA-st või Lätist.
Me saame parteide rahastamise osas lähtuda enda praktilistest ja poliitilistest kogemustest ja meie ühiskonna kvaliteedist - standarditest, arusaamistest, teadmistest ja hinnangutest.
Ennem kui arutada edasi Jüri Ratase ettepaneku üle, kordan üle asjaolu, et meie erakondadele riigi poolt eraldatava rahalise määra suurust pole muudetud juba enam kui viimased kümme aastat. Majanduslikult tähendab see sellist lihtsat järeldust, et parteide jaoks on rahaline seis halvenenud. Selle väite garantiiks on üldine inflatsioon ja tavapärane elukalliduse tõus.
Laias laastus lähtutakse täna skeemist, et erakonnad peavad rahalised vahendid saama oma liikmetelt liikmemaksude näol, pluss ERAISIKUTE annetustelt, pluss riigieelarve eraldistest kui partei toetusprotsent on piisavalt suur (minimaalselt 2% Riigikogu valimistel).
Probleemiks on see, et poliitiline tegevus vajab raha ning see vajadus on ajas kasvav nagu ka erakonna poliitilise aktiivsuse kasvust sõltuv.
Huvitaval kombel kattub parteide rahastamise IDEAAL rahvuskonservatiividel ja ERJK (Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon) kauaaegse kõneisiku Kaarel Tarandil. Nii EKRE valimisprogrammis kui ka K.Tarandi sõnul on ideaaliks olukord, kus erakonna liikmed ise oma erakonda ülal peavad. See tähendab, et iga erakonna liige teab oma põhikirjalist kohustust ning liikmemaksuga toetab ta oma erakonna poliitilist tegevust.
Sellisel juhul saaksid erakonna liikmeks olla ja sealtkaudu poliitilist karjääri teha vaid isikud, kes maksavad liikmemaksu. Erakonna toetajad (tavalised valijad ja poliitilised kaasamõtlejad) ei pea ju iseenesest olema erakonna liikmed.
PARAKU on meie erakonnad läinud mugava vastupanu teed, kus võidurelvastumise tuhinas (liikmete arvu numbriline näitaja) lüüakse käega liikmemaksu põhikirjalise kohustuse nõudele ja elatakse ära vaid sellest rahast, mida saadakse riigilt ja annetajatelt. See on mõttekoht.
Jüri Ratase idee osas tuleb viidata mitmele hiiglaslikule puudusele. Eeldades, et ta mõte tõesti käsitleb praeguse olukorra säilitamist ja LISAKS eraisikute annetamise kaotamist, siis võib see küll luua teatud majandus/poliitilise selguse, kuid võtab ära märkimisväärse osa suurparteide rahast. Seda seetõttu, et tänases süsteemis saavad kõik erakonnad (peale EKRE, kellele tehtud annetused pole märkimisväärsed) eraisikutelt hiiglaslikke annetusi, mis toetavad parteide poliitilist tegevust just olukorras, kus riigi rahastusest jääb napiks. See mõte ei ole majanduslikus mõttes jätkusuutlik.
Kui nüüd oletada, et Jüri Ratas peab silmas olukorda, kus survestatakse liikmeid liikmemaksu tõstmiseks või/ja tasumiseks, siis sellega kaasneb TÄNASES olukorras oht partei laialijooksmises. Kui oletada lisaks, et Ratase plaan käsitleb riigieelarveliste vahendite suurendamist parteidele, et teha tasa kaotatud kümnendit, siis ei ole see mõte poliitiliselt ühiskonnale seeditav, kuigi ehk õiglane. Lisaks peab märkima, et ilmselt ka meie riigieelarve ei peaks sellist mõistlikul määral erakondade rahastamise suurendamist vastu. Nii nagu ütles Kaja Kallas täna (11.02.21) valitsuse pressikonverentsil - me ei ole nii rikkad, et seda riigieelarvest lubada.
Mõttekoht on olemas, arutelu peaks pidama, kuid rahvuskonservatiivina toetan mina personaalselt EKRE ammust seisukohta, et tõepoolest oleks ideaalis hea, kui erakond ei istuks riigi rahanisa otsas vaid toetuks oma liikmete tahtele (rahale). Ja liikmemaksu tasumine oleks RANGE kohustus. Kui selle kaudu ei soovita erakonda toetada, siis on valik lahkuda liikmete seast, kuid toetajaks võib jääda ka ilma erakonda kuulumata.
Lisaks olen ma personaalselt jätkuvalt ka selles mõttes kinni, et EI PEA vajalikuks keelata eraisikute annetusi parteidele. Enamgi veel - tuleks jagu saada himust juriidiliste isikute annetamise osas ja kaaluda ka nende lubamist. Tõsi, viimasel juhul peab ilmselt jälgima residentsuse nõuet.
NING kui on olemas eeltoodud annetuste õigus ja kohustuslik liikmemaks, kuid pole riigieraldisi, siis ei ole vaja ilmselt ka ERJK-d?
Lõpetuseks tuletan ma meelde veel sellise kunagi meedias välja käidud erakondade rahastamise skeemi, mille kohaselt võiksid erakonnad saada riigitoetust vaid ulatuses, mis sõltub parteile tegelikult laekunud liikmemaksude suurusest. Mida rohkem liikmemakse (suurem toetus), seda enam ka riigi tuge.
Paul Puustusmaa
