Tartu rahu, piir Venemaaga ja tänane poliitika

Eesti põhiseaduse § 122 ütleb sõnaselgelt, et Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.

Teades Tartu rahulepingu sisu, selle artiklit III, saab täiesti üheselt öelda, et viidatud normi tähendus on kahes asjaolus. Esiteks see, et Eesti-Vene piir on määratletud Tartu rahulepinguga ning kõik teised piirid vastavalt teiste riikidevaheliste lepingutega.

Seega on Venemaaga uue piirilepingu sõlmimiseks vajalik põhiseaduse muudatus, mis jätaks välja maismaapiiri määratluse alusena Tartu rahulepingu.

Juhul kui maismaapiiri Venemaaga muudetakse ilma põhiseaduse vastavat sätet muutmata, mõne alama akti või lepinguga, siis oleks see vastuolus põhiseaduse §-ga 3, millest tuleneb, et meie riik teostab oma võimu AINULT meie põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.

Ülalnimetatud põhiseadusega kooskõlla viimise vajadust ei muuda põhiseaduse § 122 teine lõige, mis ütleb, et Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks on nõutav Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus. See lõige määrab ainult sõlmimise eelduse, aga ei muuda esimest lõiku kehtetuks.

Ülaltoodud on asja formaalne külg. Kuid teemal on ka praktiline külg.

Me võime praktilise külje juures rääkida Vabadussõja väärtusest, saavutustest ja valatud verest, mis asetab suure aukoorma meie õlgadele suhtumise kaudu meie esivanemate toodud ohvritesse nagu ka poliitilistesse pingutustesse, mida kandsid meie ennastsalgavad diplomaadid ja poliitikud möödunud sajandi alguses, Tartu rahulepingu sõlmimisel.

Kummardus ja au vabadussõdalastele, meie paljukannatanud kuid vaprale rahvale ja loomulikult J. Poskale, A. Piibule, M. Püümannile, J. Seljamaale, K.M.J. Sootsile ja teistele, kes aitasid kaasa lepingu sõlmimisele.

Minu jaoks on sõnulseletamatult küüniline mõnede tänaste poliitikute arusaam poliitika tegemisest, kus loetakse põhjendatuks ning kasulikuks JA SAMAS soovitakse ilma rahva poolt nõusolekut saamata, ilma põhiseaduses vajalike muudatuste tegemiseta revideerida ajalugu, muuta Vabadussõja tulemusi ja kinkida tasuta Venemaale 5,2% meie riigi territooriumist.

Selles soovis ja saatvas tegevuses on nii palju üleolevust, egotsemist, rahvuslike huvide reetmist ja põhiseaduse mitteaustamist, et nad ei vääriks Eesti poliitikas olemist.

Ükski minu poolt hukkamõistu väärinud poliitik ja diplomaat, kelle hulka kuulub nüüd ka värske välisminister Eva-Maria Liimets*, pole suutnud tuua avalikkuse jaoks mõnda vettpidavat argumenti, miks me peaksime Tartu rahulepingut revideerima ja sõlmima kehtiva Eesti-Vene piirikokkuleppe ümber teistel alustel - uue piirilepingu näol.

Lätlased tegid seda Abrene piirkonna loobumisega ja õnn pole nende hoovi tulnud. Ametlik piir pole kaitsnud Venemaa agressiooni eest ei Georgiat ega Ukrainat.

Hullemgi veel - kui meie vabatahtlikult anname Venemaale kingituse oma ida-alade (Ingerimaa ja Petserimaa) näol, siis me ütleme avalikkusele ja maailmale seda, et Venemaa sõjakas imperialism on viljakandev ning tulus. See on õige, toimiv ja ohvritegi poolt tunnustatav. Ikka ja jälle tuleb naabritelt jõuga tükke rebida, neid teatud aeg enda käes hoida ja küll siis varem-hiljem naabrid vabatahtlikult nõustuvad Venemaa vallutustega. Riikide jaoks pole ju 50 või 100 aastat mingi eriline ooteaeg.

Kas on pääseteed?
On.

Peab oma nõuetes ja teadmistes olema kindel ja järjepidev. Nii nagu seda on näiteks Jaapan, kelle territoorium on osaliselt samuti Venemaa õigusvastases valduses alates 1945. aastast. Seda olukorras, kus Venemaa põhjendab Jaapani alade okupatsiooni oma sõjalise "võitjaõigusega" (Venemaa ja Jaapan olid sõjas), kuid Eesti ning Venemaa pole isegi omavahel II maailmasõja ajal sõdinud. Niiet siin puudub ka Jaapanile viidates analoogne "õigustus".

Meie tee on oodata oma aega. Nagu me ootasime ära oma iseseisvuse, kuigi anname seda nüüd jälle ära, kuid see on teine teema.

Varem-hiljem tuleb Venemaal ehk võimule demokraatlik valitsus, kellega on võimalik asuda läbirääkimistele selles osas, kuidas inetut ja Venemaa poliitilist moraali kahjustav olukord reguleerida mõlemat osapoolt rahuldaval moel.

Lisaks on oluline rõhutada, et kui eesti rahvas tahab (ja ainult siis) on võimalik meil teha territoriaalseid muudatusi NING ISEGI SIIS ei saa see toimuda tasuta kinkimise teel vaid õiglase ja mõistliku hüvituse eest, millises osas tuleb läbi rääkida.

Oluline on muidugi see ning selliseks see ka jääb, et päris ja lõplikult heanaaberlikud suhted saavad Eesti ja Venemaa vahel olema alles ja AINULT siis, kui meie ida-alade probleem on lahendatud õigel ja õiglasel moel. Siis ei jää kellegi taskusse enam rusikat ja etteheiteid teineteisele teha puudub kummalgi poolel alus. See on see ja ainuke, mille poole me peame antud olukorras pürgima.

 

Paul Puustusmaa
Riigikogu ja põhiseaduskomisjoni liige
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

 

Eva-Maria Liimets - endine diplomaat, Keskerakonna poolt 2021. a. kutsutud Eesti välisministriks ja kelle sõnul on täna aeg alustada Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisega. Ilmselt peab Liimets silmas rahva seas nn Paeda-Mihkelsoni pktiks kutsutavat dokumenti, millega antakse Venemaale tasuta 5,2% meie rahvale ja riigile kuuluvast territooriumist, millega ühtlasi legaliseeritakse stalinliku Venemaa poolt teostatud ebaseaduslik Eesti territooriumi hõivamine. See oli ebaseaduslik isegi Nõukogude konstitutsioonist tulenevalt, rääkimata rahvusvahelisest õigusest.

on 18 February 2021
Hits: 351
powered by social2s

Soovituslikke poliitikablogisid

Jaak Madison'i blogi

KLIKI: PILDIL või SIIN

   

Jaak Madison

Rahvasaadik Sakalamaalt
Euroopa parlamendi saadik
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE)

Henn Põlluaas'a
blogi

KLIKI: PILDIL või SIIN

   

Henn Põlluaas

Rahvasaadik Harjumaalt
RIIGIKOGU e. Eesti parlamendi eks-esimees
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) 

 

ÜLES