Meie ühiskond on selliselt üles ehitatud ja reguleeritud, et teatud mittetulundusühingutele on antud erakordne roll - juhtida riiki ning suunata ühiskonda.
See on tohutu vastutus ning suurt usaldust nõudev missioon, millise toimumise pandiks on vastav seadus ja riigieelarve tugi. Legitiimuse tagatiseks on aga rahva usaldus.
Teisalt tähendab eeltoodu, et iga kord kui minnakse valima, siis ükskõik kui meeldiv pole ka kandidaat, kellele riigikogu valimistel hääli annad - kõik hääled lähevad tegelikult vastava partei "usalduskassasse", kelle liikmeks see kandidaat erakondlikult on.
Seega on meie riigisüsteem üles ehitatud partokraatlikule valitsemisprintsiibile. On paratamatu ja ainumõeldav, et kui juba on teatud organisatsioonidele antud valitsemise jõud, siis nende organisatsioonide moraal peab vastama võimalikult kõrgele sotsiaalsele standardile.
On vist kujuteldamatu, et näiteks kurjategijale antakse õigus riiki juhtida. Kurjategija on süütuse presumptsioonist tulenevalt isik, kelle kohus on kuriteo sooritamises, kehtiva otsusega süüdi mõistnud.
Riigikogu liikmete ning valitsuse liikmetega (ministritega) on asi normis sellisel moel, et süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel nad oma juhtivast positsioonist eemaldatakse. Täiesti seadusliku alusel. Ja see on ainumõistetav.
Aga mida teha nende parteidega, kes sooritavad kuritegusid? Võib-olla tundub selline küsimus kummaline, sest iga kainelt mõtlev isik saab aru (või peaks saama aru), et kuriteos süüdi mõistetud juriidiline isik ei tohiks ühelgi mõeldaval moel osaleda kohaliku elu, veel vähem riigi juhtimises. Aga tegelikkus on midagi muud.
Ma olen kirjutanud paljudest kummalistest asjadest, kuhu on liberaaldemokraatia juhtinud Eesti riigi. Üheks selliseks arusaamatuks asjaks on ka see, et meil võimaldatakse kuriteo toime pannud erakonnal osaleda riigi ja KOV juhtimisel ning kanda valitsusvastutust.
See absurd on seda sügavam, et Põhiseadus seda keelab. Põhiseaduse § 48 sätestab ilma delegatsioonita alamalseisvale seadusele, et [„Keelatud on … erakonnad, kelle … tegevus on … vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega…“]. Lause lõpeb punktiga.
Kuivõrd Põhiseadus ise ei ole materiaalõiguslik või protsessiõiguslik menetluskoodeks, siis sisaldab see meie ülim seadus vaid printsiipe, millest tuleb lähtuda alamalseisvate aktide (seaduste) koostamisel. Ühtlasi annab Põhiseadus juhised ja raamid meie riigi ja ühiskonna eksistentsiks. Sellest omakorda tuleneb, et põhiseaduse printsiipide alusel tuleb alamates seadustes reguleerida asjad selliselt, et Põhiseadus oleks täidetav. Samas ei tohi ka ükski alamal seisev akt olla vastuolus Põhiseadusega ja selles toodud printsiipidega.
Minnes nüüd tagasi kuriteo sooritanud juriidilise isiku juurde, milliseks võib olla misiganes ühing (äriühing, mittetulundusühing, sealhulgas erakond, sihtasutus vms), siis kehtis meil riigis kuni 01.01.2015. aastani kord, kus KARS (karistusseadustik) alusel sai koosseisule tuginevalt KOHUS kuriteos süüdi mõistetud erakonna sundlõpetada, täites sellega Põhiseaduslikku kohustust.
Ülaltoodud olukord valitses riigis kuni 01.01.2015. Reformierakonna poolt juhitav nn Taavi Rõivase II valitsus (26. märts 2014 - 9. aprill 2015) otsustas aga läbi viia KARSI (karistusseadusliku) laiaulatusliku reformi, millega viidi nimetatud seadustikust välja kõik alused ühingute sundlõpetamise kohta. See tähendab, et sisuliselt muudeti alama seadusega, varjatul moel Põhiseaduse praktilist mõju ehk muudeti mittetoimivaks nimetatud § 48.
Me võime vaid lasta fantaasial lennata (Googli otsing ja ajalehtede arhiivid annavad tiibadele tuule), mis oli juhtunud aastatel 2010-2015, et Riigikogu XII koosseis, mis koosnes Reformierakonnast, Keskerakonnast, IRL-st ja sotsiaaldemokraatidest läksid nii meelsasti kaasa mõttega, mille abil võeti Damoklese mõõk parteide pea kohalt. Olid need siis ämma kilekotid, sadama rahad, parteide poolt kasutatavad omavalitsuste rahakotid ... see polegi hetkel oluline.
Fakt on see, et täna ei ole võimalik enam erakondade sundlõpetamine kuriteo toimepanemise põhjusel, sest KARS sellist karistust ette ei näe.
Seaduse muutmisel liberaalid põhjendasid küll, et ebakohaselt käituva ning ühiskonna laostamisega tegeleva erakonna likvideerimine on endiselt võimalik muude seaduste alusel. See väide, olgugi teoreetiliselt õige, praktilist väärtust ei kanna.
Liberaalidest valitsejad kinnitasid, et tsiviilõiguslikud alused erakondade taltsutamiseks on piisavad ja võimaldavad vajadusel erakonna ka sundlõpetada.
Kas keegi mäletab mõnda sellist juhust?
Kergeusklikele tõmmati kott pähe juba ainuüksi sellega, et hämati tsiviilõigusliku ja kriminaalõigusliku meetmega üheaegselt ilma selgituseta, et ühte teises olukorras kasutada ei saa.
Lisaks näeb küll kehtiv kord täna ette võimaluse, et kohus omal initsiatiivil tsiviilõiguslikus vaidluses alustab ühiskondlikke norme rikkuva erakonna sundlõpetamise. Kuid selline kohtu samm faktiliselt pole ette kujutletav. See võimalus lihtsalt ei tööta. Samuti ei tööta teine võimalus, mille kohaselt saab erakonda likvideerida kohtus ministri avalduse alusel. Mis mõttes? Milline minister saaks ilma, et talle poliitilist templit otsa ette ei lööda seda teha. See tempel lüüakse meedia poolt nii, et see kuklast välja tuleb. Pealegi ei astuks ükski poliitik sellist sammu.
Meil ei ole võimalik likvideerida isegi erakonda, kes on maksejõuetu e. sisuliselt pankrotis. Küll aga tavalist pisiettevõtet, kes riigile mõnisada eurot võlgu on. Erakonnad on sisuliselt karistamatud ja oma vaidlusi peavad samuti riigi poolt e. maksumaksja raha eest palgatud advokaatide abil.
AINUKE võimalus oleks tugineda objektiivsetele asjaoludele ja nii nagu ette näeb PÕHISEADUS - kui kuritegu sootitatud, otsus jõustunud, erakond läheb sundlõpetamisele.
Muidugi ei pruugi see tähendada, et need inimesed poliitikast välja lähevad. Ei! Nad teevad uue erakonna või liituvad mõne olemasolevaga ... kuid peamine tähtsus on mujal.
Kõigepealt näitab ühiskond ja riik sellega, et ühiskonna juhtimisvastutust kandvate ühingute puhul ei tolereerita mingit kuritegu. Ja oluline - me räägime KURITEOST, mitte mõnest pisirikkumisest, tsiviilvaidlusest või haldustrahvist.
Teiseks sunnib see olukord mõtlema ka neid poliitikuid, kes oma koduerakonna hauda veavad - kas nad isiklikult sobivad olema poliitikas, kes neid ikka oma erakonda tahab. Uue erakonna loomine ja ülestöötamine on aga piisavalt vaeva nõudev, kulukas ning ajamahukas ettevõtmine.
Eesti poliitiline maastik muutuks puhtamaks ning ilmselgelt suureneks usaldus riigi suhtes.
Mida siis tegema peaks?
Alustuseks peaks tooma karistusseadustikku tagasi võimaluse ühingute sundlõpetamiseks. Seejärel aga tuleb lasta kohtutel kujundada praktika, mis lähtuks Põhiseaduse mõttest ning ühiskonna vajadusest ning moraalist.
EKRE on sellel teel ja juba järgmisel nädalal annab meie fraktsioon sisse eelnõu KARSi muutmiseks.
Paul Puustusmaa
Paul Puustusmaa: Eesti valitsust juhtiv kuritegelik organisatsioon tuleb laiali saata
