November 12, 2018 by Super User
Euroopas käib sõda terroristidega, kes ahistavad meie tütreid, tapavad meie poegi, hävitavad meie vara, on muutnud meie tavapärase ja oodatava eluolu erakordselt ebaturvaliseks. Terroristid sunnivad meid kahtlema riigi suutlikkuses, muutma keelekasutust, riietamisvabadust ja -maneere, sunnivad ümber mõtestama meie kultuuri koosseisu kuuluvaid nähtusi, tunnistades neid õigeks või mitteõigeks. Ja see surve on pidev ning on küllaldaselt märke, et me hakkamegi muutuma.
Tõsi, Euroopa Liidu seelikus rosimannus oma suhteliselt värskes kõnes saksa rahvale ja maailmale kinnitas, et ülaltoodu esinemist on küll märgata ja see solvab, kuid samas ta kinnitas, et need asjaolud ei muuda siiski tema poliitikat ja valikuid seoses nn põgenike poliitikas. Lahtiste uste migratsioonipoliitika jätkub. Merkel rõhutas, et me PEAME sellele suurele väljakutsele lihtsalt vastu seisma ja vastu pidama. Ta kinnitas, et Saksamaa jääb kindlaks oma põhimõtetele ja annab varjupaika neile, kes seda väärivad.
Väärikad omakorda võtavad kirved ja pommid ning mõne aja pärast kõlab taas nende sõjakas „allahu akbar“. Parimal juhul ehitavad aga üles oma pesa kuskile Euroopa suurlinna slummi, kehtestavad seal šariaadiseadused ja marsivad halattide hõljudes mööda Londonit, Pariisi, Tallinna, sidudes enda külge üha uusi ja uusi kõhklejaid II või III põlvkonna allahhuakbaaridest.
Detsember 10, 2020 by Super User
Tänane vasakliberaalne EPL kirjutab Kaja Kallase üleskutsest, et: "... peatame abielureferendumi ja keskendume ainult koroonale ...".
Seega ta ütles - ärme SEDA teeme, teeme midagi MUUD.
Üleskutse lähtub sellest, et järgmisel nädalal tuleb riigikogul tegeleda abielureferendumiga. Tähtajad ju kukil. Kaja Kallase arvates ajal, kui koroonaviirus on kontrolli alt väljas, on see küll viimane asi, millega peaks tegelema. Tegelikult on selge, et selle üleskutse ajendiks on asjaolu, et opositsioon (sotsialistid koos vasakliberaalse reformierakonnaga) plaanivad rünnata demokraatlikku otsustuskorda, eesti demokraatlikku ja parlamentaarset menetlussüsteemi ning obstruktsiooni kaudu jooksutada umbe parlamendi töö.
September 30, 2022 by Super User
Kuulasin nüüd siis ära diktaatori Putini kõne. Peetud seoses vallutussõjaga Ukrainalt anastatud territooriumite annekteerimise sooviga. Ilmselge sooviga, et tugevdada vene imperialismi ja impeeriumit ning seda va nn vene maailma (russki mir), kus venelaste duce on püüdmas juhtivat rolli.
Mulje.
Noh kõigepealt ta hilines ca 15 minutit. Nagu ikka.
Olen alati imestanud, miks ta pidevalt hilineb. Pole oluline, kas ta kohtub mõne presidendi, peaministri või majesteetliku esindajaga. Ikka lompab ta kohtumisele märkimisväärse hilinemisega. Ainult üks kord on mulle teada, kui Putinile samaga lajatati ning selle julgustüki autoriks oli Türgi president Erdogan.
Olen eeltooduga seoses mõtelnud, et kui naiste juures peetakse hilinemist loomulikuks, sest see "tava" on juba traditsiooniliselt seotud nende sooliselt kõrgema positsiooniga, meikimisega, sättimisega...
Äkki läks diktaatorilgi silmade värvimise ja puuderdamisega rohkem aega kui eeldas? Või neelas rahusteid, kogus julgust ...?
Loen täna lehest lugu, kuidas ränkade kuritegude eest (ühe inimese tapmine, teise eluaegne sandistamine, lisaks relvastatud röövid, ridamisi korterivarguseid...) eluks ajaks vangi mõistetud kurjategija taotleb 25 aastat hiljem oma vabakslaskmist. Kurjategija põhjendab oma avalduses kohtule, et tahaks vabaks saada, kahetseb tegu ...
Tõenäoliselt vabanebki "eluaegne" vang peagi vangistusest, sest Eestis on tava, et "elu aeg" kestab vangile ca 25-30 aastat.
See on minu arvates sügavalt ebaõiglane. Eesti pensionärile on tõesti "elu aeg" peale pensionile jäämist umbes 25-30 aastat, sest sureb seejärel haigustesse või nälga oma keskmise pensioniga. Eluaegne vang pole aga tavaliselt oma "kinnise mugavelu jooksul" mingil moel suutnud märkimisväärselt hüvitada tehtud kurja, miks peaks ühiskond, eriti aga ohvrid ja ohvrite lähedased talle siis andestama ja endi seltsi tagasi võtma?
Kui ikka tehti otsus, et "eluks ajaks" ühiskonnast välja, siis las nii ollagi. Pigem mõtelgu kohtunikud juba otsuse tegemisel/mõistmisel, kasutades intuitsiooni, kogemust, seaduse võimalusi ja diskretsiooniõigust, kas mõista kurikael vangi eluks ajaks või siis olla aus ja ühiskonna tavadest lähtuvalt mõista karistuseks 25-30 aastat. Vastasel juhul petetakse oma otsuses juba algusest peale teadlikult ühiskonda ja kurjategija ohvreid.
Juba mitmendat päeva kütavad kirgi protestid ühe seafarmi juures, kus rahvas on kogunenud jõulisele protestaktsioonile. Kuid mõista tuleb seda aktsiooni õigesti. Tegemist ei ole pelga protestiga rõngassabade hukkamise vastu vaid reaktsioon oluliselt laiemale nähtusele – usalduse puudumisele valitsejate ning neid toetava ametkonna suhtes.
Ühiskonnas on toimunud viimastel aastatel liiga palju negatiivseid arenguid, millistest väljapääsu leidmine ei tundu olevat käega katsutavas kauguses või isegi silmapiiril. Toimuv peegeldab selgelt ühiskonna rahulolematust ja ma ei häbene öelda – Eesti jäiga esindusdemokraatliku võimunarratiivi süsteemset kriisi.
Põhiseaduse kohaselt on kõrgeimaks võimuks rahvas. Ometigi pole rahval kõrgeima võimuna muud võimalust kui vaid kord nelja aasta tagant teha usalduslikult ristike mõne poliitiku nime taha, et too siis rahva nimel võimu teostaks. Nii sünnivad lubadused „viia viie rikkama hulka“, „lugege mu huultelt. Punkt“ jms.
Ilmselt on minu FB-lehe tarbijad üsna selgelt aru saanud, et mind teeb pisut murelikuks mitte ainult plaanitav Alaska kohtumine ise, vaid eelkõige see, mis toimub selle ümber ja kuidas sellele kohtumisele lähenetakse.
On mõistetav ja inimlik, et oodatakse vene-Ukraina sõja lõppu. Kuigi selleks lihtsaim viis oleks venelastel lihtsalt lahkuda agressiivsest taktikast ja oma väed naaberriigi territooriumilt välja viia, mida Ukraina pool on ka korduvalt pakkunud, on selge, et sellist lihtsat lahendust ei ole ega tule, sest nii sissetungija kui ohver on liiga palju juba selles sõjas kannatanud, et lihtsalt ja vaikimisi tagasi tõmbuda. Kahjuks see nii on.
Minu jaoks on kõige raskemini mõistetav see, et kuidas USA tänased juhid ei suuda selgelt aru saada, nii selgub nende kommunikatsioonist avalikkusele, et kes ikkagi on sõda alustanud - kes on agressor ja kes on ohver. Tundub pigem, et USA praegustele juhtidele ongi täiesti ükskõik, kes sõda alustas või, kes on ohver. Aga tuleviku partnerlussuhete valguses (võibolla ka sõjalise koostöö osas konfliktis Hiinaga) näeb praegune riigi juhtkond olulisemana hoida ja turgutada venemaad.
:: NÜÜD ja ENNE ::
Reval läbi aegade...
KLIKI
Copyright © 2026 Paul Puustusmaa. Template by Hot Joomla Templates.
