Tõsimeelsed tänapäeva noored rahvuslased võivad saada sügava ehmatuse osaliseks, kui peale sinimustvalge aate südamesse võtmist on heitnud sügavama prožektorikiire selle aate tekke juurele - rahvuslikule ärkamise ajastule, milline suures osas jääb XIX sajandi teise poolde.
Jah, see oli uhke aeg, mis äratas meie rahva, pani aluse rahvuslikule haritlaskonnale, eesti tänapäevasele kultuuriloole. Ärkamisaeg sünnitas rahvusliku eneseteadvuse ja tipnes see omakorda meie rahvusriigi sünniga XX sajandi alguses.
Meie ärkamisaeg tõi eesti keelde sõnad "eestlane", tõi eestikeelse kirjasõna massileviku ja eestlasliku rahvusteaduse koos rahvusliku väärikusega. Huulile tulid uhkusest pakatavad laulud ("... mats kedagi ei kummarda, ei tõmba küüru selga ...") ning endine maarahvas või liivimaalased hakkasid taas julgelt ja altkulmu vaatama, rusikat taskus hoides nende poole, kes maarahva keelt (eesti-, seto-, võro-, tardo-, saare- ja liivi keelt) ei mõistnud või rääkida ei tahtnud.
Aga ehmatus, millest ma alguses rääkisin, seisneb selles, et noor ja tubli rahvuslane avastab meie ärkamisaja juurte juurest hulga vapraid ja eestluse äratamisele/ärkamisele andunud mehi ning naisi, kelles puha saksa (baltisaksa) veri voolab ja/või kellest suurem osa on seotud teoloogia, kristluse ning kirikuga.
On aeg rõhutada, et möödas on see aeg, kui peaksime häbenema oma kultuuris kristlikke juuri ja balti-saksa kultuuri osa selle kujunemisel. See häbenemine oli teatud aegadel väga mõjus, toimis ärkamisajal ja ka EW ajal, kui sakslust ja sellega kaasnenud upsakust hukka mõisteti. See sobis ka nõukogude kultuuri, eriti peale II maailmasõda, kui sõnast „sakslane“ oli sõimusõna saanud. See ei sobi tänasesse päeva, kui me otsime tõde, sest kristliku- ja baltisaksa kultuuri mõju alahindamine kallutab tõeotsija valede teele. Lihtsamalt öeldes on aeg meil omaks võtta ja tunnistada, et baltisakslased olid ja on eesti kultuuri oluline osa.
Vaatame või oma ärkamisaega ja seda vedavaid mehi/naisi - olgu siis selleks köstrist kooliõpetaja Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) ja tema "Perno Postimees" ning "Vanemuine", Õpetatud Eesti Selts ja Friedrich Georg von Bunge (1802-1897) ning Friedrich Robert Faehlmann'iga (1798-1850), Carl Heinrich Gehewe (1796-1856) juhtimisel, kust "Kalevipoeg" tuule tiibadesse sai või vennastekoguduse liider Adam Jakobson (1817-1857), keda igat pidi toetas estofiil dr. Georg Schultz-Bertram (1808-1875), kes tegelikult C. R. Jakobsoni (1841-1882) rahvuslikku liikumisse tõukas ning lõpetades unustamatu Jakob Hurdaga (1839-1907). Loomulikult pole tegemist kaugeltki lõpliku loeteluga.
Ja need kirikuinimesed, poolenisti või puhtalt baltisaksa verd inimesed loovad meile meie ärkamisaegseid sümboleid, laule ning isamaalisi tekste, millised huulil ja mõtteis koguvad hiljem järgijaid sini-must-valgete lippude alla ning relvile, et minema pühkida igat liiki „saksad“ meie maalt ja tuua meie rahvale kaua igatsetud oma rahva riik – Eesti rahvusriik.
Sümbolid on ülitähtsad ...
Inimese loodud või nende poolt omaks võetud sümbolid on aga ülitähtsad. On ilmselgelt väga vähe neid, kes tõsimeeli julgevad alahinnata sümbolite tähendust. Omaks võetud sümbolite ümber on võimalik lihtsa vaevaga koondada võimsaid jõude, inimmasse. Sümbolid panevad nutma harduspisaraid ja tormama hullumeelse pullina vabasurma sümbolite solvaja vastu. Kõike seda oleme me kohanud nii lähemas kui kaugemas minevikus. Kohtame ka lähemas ja kaugemas tulevikus.
Eesti rahvusluse ja rahvusriikluse ühiseks sümboliks on kolmevärviline trikoloor e. SINI-MUST-VALGE lipp. Neid kolme värvi kombineerides, lindikesi kandes ja lippe lehvitades deklareerisime me suveräänsust riigile ja ülemuslikkust Eesti seadustele 1918, 1988 ja … hoidsime kätest ning laulsime end vabaks Laulvas Revolutsioonis.