Eesti lipu lugu - lõpetamata lõpuga legend

Tõsimeelsed tänapäeva noored rahvuslased võivad saada sügava ehmatuse osaliseks, kui peale sinimustvalge aate südamesse võtmist on heitnud sügavama prožektorikiire selle aate tekke juurele - rahvuslikule ärkamise ajastule, milline suures osas jääb XIX sajandi teise poolde.

Jah, see oli uhke aeg, mis äratas meie rahva, pani aluse rahvuslikule haritlaskonnale, eesti tänapäevasele kultuuriloole. Ärkamisaeg sünnitas rahvusliku eneseteadvuse ja tipnes see omakorda meie rahvusriigi sünniga XX sajandi alguses.

Meie ärkamisaeg tõi eesti keelde sõnad "eestlane", tõi eestikeelse kirjasõna massileviku ja eestlasliku rahvusteaduse koos rahvusliku väärikusega. Huulile tulid uhkusest pakatavad laulud ("... mats kedagi ei kummarda, ei tõmba küüru selga ...") ning endine maarahvas või liivimaalased hakkasid taas julgelt ja altkulmu vaatama, rusikat taskus hoides nende poole, kes maarahva keelt (eesti-, seto-, võro-, tardo-, saare- ja liivi keelt) ei mõistnud või rääkida ei tahtnud.

Aga ehmatus, millest ma alguses rääkisin, seisneb selles, et noor ja tubli rahvuslane avastab meie ärkamisaja juurte juurest hulga vapraid ja eestluse äratamisele/ärkamisele andunud mehi ning naisi, kelles puha saksa (baltisaksa) veri voolab ja/või kellest suurem osa on seotud teoloogia, kristluse ning kirikuga.

On aeg rõhutada, et möödas on see aeg, kui peaksime häbenema oma kultuuris kristlikke juuri ja balti-saksa kultuuri osa selle kujunemisel. See häbenemine oli teatud aegadel väga mõjus, toimis ärkamisajal ja ka EW ajal, kui sakslust ja sellega kaasnenud upsakust hukka mõisteti. See sobis ka nõukogude kultuuri, eriti peale II maailmasõda, kui sõnast „sakslane“ oli sõimusõna saanud. See ei sobi tänasesse päeva, kui me otsime tõde, sest kristliku- ja baltisaksa kultuuri mõju alahindamine kallutab tõeotsija valede teele. Lihtsamalt öeldes on aeg meil omaks võtta ja tunnistada, et baltisakslased olid ja on eesti kultuuri oluline osa.

Vaatame või oma ärkamisaega ja seda vedavaid mehi/naisi - olgu siis selleks köstrist kooliõpetaja Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) ja tema "Perno Postimees" ning "Vanemuine", Õpetatud Eesti Selts ja Friedrich Georg von Bunge (1802-1897) ning Friedrich Robert Faehlmann'iga (1798-1850), Carl Heinrich Gehewe (1796-1856) juhtimisel, kust "Kalevipoeg" tuule tiibadesse sai või vennastekoguduse liider Adam Jakobson (1817-1857), keda igat pidi toetas estofiil dr. Georg Schultz-Bertram (1808-1875), kes tegelikult C. R. Jakobsoni (1841-1882) rahvuslikku liikumisse tõukas ning lõpetades unustamatu Jakob Hurdaga (1839-1907). Loomulikult pole tegemist kaugeltki lõpliku loeteluga.

Ja need kirikuinimesed, poolenisti või puhtalt baltisaksa verd inimesed loovad meile meie ärkamisaegseid sümboleid, laule ning isamaalisi tekste, millised huulil ja mõtteis koguvad hiljem järgijaid sini-must-valgete lippude alla ning relvile, et minema pühkida igat liiki „saksad“ meie maalt ja tuua meie rahvale kaua igatsetud oma rahva riik – Eesti rahvusriik.

Sümbolid on ülitähtsad ...

Inimese loodud või nende poolt omaks võetud sümbolid on aga ülitähtsad. On ilmselgelt väga vähe neid, kes tõsimeeli julgevad alahinnata sümbolite tähendust. Omaks võetud sümbolite ümber on võimalik lihtsa vaevaga koondada võimsaid jõude, inimmasse. Sümbolid panevad nutma harduspisaraid ja tormama hullumeelse pullina vabasurma sümbolite solvaja vastu. Kõike seda oleme me kohanud nii lähemas kui kaugemas minevikus. Kohtame ka lähemas ja kaugemas tulevikus.

Eesti rahvusluse ja rahvusriikluse ühiseks sümboliks on kolmevärviline trikoloor e. SINI-MUST-VALGE lipp. Neid kolme värvi kombineerides, lindikesi kandes ja lippe lehvitades deklareerisime me suveräänsust riigile ja ülemuslikkust Eesti seadustele 1918, 1988 ja … hoidsime kätest ning laulsime end vabaks Laulvas Revolutsioonis.

EELLUGU

Kuid miks meie värvid on sini-must-valge ja kust see tuleb, mida need värvid sümboliseerivad?

Kui küsida ükskõik kellelt meie maal, et kuidas on meie rahva ja rahvusriigi sümboliks saanud sinimustvalge trikoloor, siis võime siin üllatuda - vastuseid konkreetseid ei pruugi me saada.

Me ei tea. Meil on legendid ja needki kohati poolpidused.

Tihti on nii, et ülaltoodud küsimusele antakse hästi üldiseid selgitusi meie rahvuslipu tekke kohta. Näiteks, et meie lipp on EÜS (Eesti Üliõpilaste Seltsi) lipp, milline "misiganespõhjusel" on Vabadussõja ajal saanud järsku meie riigi lipuks.

Mõni laulab ette ka luuletuse, mis pärineb möödunud sajandi teise poole rahvaluulest, mida siinkirjutaja kuulis Olustvere malevas 1981. aastal:

„… sinise taeva all künnab musta mulda valges särgis Eesti mees…“ – vot sellest tuleb.

Teine jälle meenutab laulu „Eesti lipp“, et juba seal oli lauldud:

„Ehitagem Eesti kojad
kolme kodu-värviga! …“

Mõni oskab anda täpsustusi, et lipu õmbles kunagi Põltsamaalt pärinev Emilie Beermann ja/või, et lipp õnnistati Otepää kirikus 1884. aastal kui Eesti lipp. Ja sellepärast ongi see värvikombinatsioon Eesti lipp. Teised väidavad, et esimese SINI-MUST-VALGE lipu õmmelnud Paula Hermann - Leipzigis doktori kraadi saanud ja meie rahvusliku liikumise silmapaistva tegelase Karl August Hermanni nutikas abikaasa.

On ka väidetud, et eeskujuks võeti sugulasrahva soomlaste rahvusvärvid ja lisati (?) must. Et sinine sümboliseerib nii me usku eesti rahva tulevikku, must Eesti mullapinda, rahvuslikku musta kuube ja rasket minevikku ning valge väljendab lootust ilusamale tulevikule.

KÕIK.

Tegemist on enamalt jaolt pooltõdedega. Metafooride, allegooriate segust ja kalambuurist, mis ei anna meile tegelikke vastuseid täiesti õigustatud küsimustele, et MIKS just sini-must-valge ja MIDA need värvid tähendavad, kust need värvid pärinevad? Kas meie rahvuslik värvikombinatsioon on tõesti 100-150 aastat tagasi kellegi sulepeast välja imetud tühi ja seosetu kujund, lihtsalt õnnestunud värvilahendus?

EESTI LIPU rahvusromantiline LUGU

On üks legend, et elas kord üks tubli mees, üliõpilane Aleksander Mõttus, kellele 1881. a. tuli pähe võtta oma asutatavas koduorganisatsioonis – üliõpilaskorporatsioonis „Vironia“ kasutusele värvid nagu tavaks kõikides teada-tuntud kultuuriruumi ülikoolides ning valik langes kombinatsioonile sini-must-valge. Mis olid valiku aluseks ja millest lähtus tubli üliõpilane Mõttus, seda me ei tea. Seos ärkamisaja ja rahvuslikkusega on aga tõesti olemas. Sest selline mees eksisteeris (1859-1932), sest toimus viidatud värvinäitamine rahvusliku ärkamisaja laineharjal ning teadaolevalt soovis ta neid värve kasutada eestlastest üliõpilasi koondavas organisatsioonis.

Pigem tasub aga tõsisemalt tõe pähe kaaluda väiteid selle kohta, et SINI-MUST-VALGE lipu mõtte käis tõesti esmakordselt ja 1881. aastal välja Gustav Heinrich Beermann (1832-1917), keda tudenginoored usaldasid ning kelle autoriteet oli ühiskondliku aktiivse tegevuse tõttu märkimisväärne. Temalt olevat üliõpilasorganisatsiooni „Vironia“ asutada soovijad küsinudki ettepanekuna värve oma organisatsioonile – esimesele eesti üliõpilaste organisatsioonile, mida aga asutada tookord ei õnnestunud.

Et ärkamisaeg oli tõelisel laineharjal, siis otsiti laiemalt juba tunnuseid ning tunnusvärve eestlasi ühendavale identiteedile. Lipud, vapid, värvid ja igasugused sümbolid olid tähtsad siis nagu ka on seda täna. Ärkamisajast käivituse saanud rahvuslik intelligents pakkus aktiivselt välja oma mõtteid, tehes seda luuletustes ja lauludes.

Eesti vaimulik luuletaja Jaan Bergmann (1856-1916) pakkus rahvusvärvideks 1881. aastal avaldatud luuletuses SINI-MUST-ROHELINE. Tundub, et siingi lähtuti nii Neitsi Maarja värvidest kui Liivimaa klassikalistest värvidest (sinine ja must), millele lisati liivi hõimude poolt tänagi kasutatav roheline tunnustoon. Aga äsja toodud viidetest kirjutan täpsemalt allpool.

Tänapäeval on see korp! Rotalia lipp.
Korporatsioon Rotalia on 10. novembril 1913 Peterburis asutatud ning praegu Tartus, Tallinnas ja Torontos tegutsev üliõpilasorganisatsioon.

1882. aastal pakkus hilisem tuntud ühiskonna- ja usutegelane, esimese eesti üliõpilaskorporatsiooni Vironia asutaja, Eesti Kirjameeste Seltsi liige ning Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige Friedrich Wilhelm Ederberg (1859 – 1939) välja eesti rahvuslike värvidena MUST-ROHELINE-SININE.

Jätame siis meelde, et see on aeg, kui meil tunnustatud rahvuslikku lippu ikka veel pole.

Eesti Üliõpilaste Selts sai asutamisloa 1883. Selts võttis kasutusele 1881. a. asutamata jäänud korporatsiooni „Vironia“ värvid, Gustav Heinrich Beermanni poolt välja pakutud SINU-MUST-VALGE. Kuid avalikult seltsi liikmed ja tudengid neid värve ei saanud kasutada, sest korporatsioonide koostöökogu ei tunnustanud neid värve seltsil, mis ei olnud korporatsioon.

Gustav Heinrich Beermann (1832 - 1917)

Sellegipoolest 1884. aasta kevadel, kui toimus seltsi vilistlaskogu asutamine, otsustas grupp aktiivseid EÜS toetajaid, et seltsi värve peab toetama lipu valmistamisega ning nii see ka sama otsuse alusel ära tehakse – seltsi ametlike värvide alusel õmmeldakse lipp. Väidetavalt sai õmblejaks Emilie Rosalie Beermann (1860-1896), tuti lipule valmistas Paula Hermann ja lipuhoidjaks sai Emilie vend Christoph Beermann (1864-1939).

4. juuni 1884. a. pühitses SINI-MUST-VALGE kui EÜS (Eesti Üliõpilaste Seltsi) ametliku lipu seltsi vilistlane, doktor, usuteadlane ja folkolorist Rudolf Kallas (1851-1913).

SMV lipp oli sündinud, kuid rahvuse ja riigilipuni oli käia veel pikk maa ja aastakümned. Riigilipuks sai ta peale pikki diskussioone alles 1922 aastal. Ka see teema on omaette suur peatükk oma küsimuste ja vastustega. Mina pöördun tagasi aga lipuvärvide loo juurde.

Ennem seda küsiks muidugi EÜS-lt, et mida nemad arvavad oma- ja nendelt päritud meie rahvus- ning riigilipu värvide tähenduse kohta.

Vastus on selline, et need värvid pidid:

  1. kajastama eesti rahva iseloomu ja aateid;
  2. tähistama eesti rahvariiete enamlevinud värvitoone;
  3. peegeldama Eesti ilmastikku ja loodust;
  4. olema omavahel kooskõlas.

*--ülaltoodu pärineb EÜS kodulehelt.

Eesti LIPU lugu ilma romantikata.

Ma väidan, et Eesti rahvuslipp on hästi läbi mõeldud ning tasakaalukas värvikombinatsioon, mis sümboliseerib ajaloolise kirikliku- ja ilmaliku võimu ühtsust Maarjamaal e. Eesti- ning Liivimaal. Siinjuures sinivalge on kiriklik ja mustvalge on ilmalik osa. Kõik tuleneb traditsioonidest ja ajaloost.

Seega Eesti lipu lugu läheb tegelikult tagasi päris kaugesse aega. Siin on romantikat hulga vähem, küllaga on aga selgust ja kultuurijuuri. Kindlalt saab öelda nii nagu iga teise heraldilise sümboli kohta, et mitte midagi ei ole lihtsalt niisama ning juhuslikke kokkusattumusi esineb harva, kui üldse.

Ei ole ka juhus see, et esimese Eesti lipu õmmelnud Põltsamaal elav eestlase hingega sakslanna Emilie Rosalie Beermann, kelle isa oli head haridust omav Gustav Heinrich Beermann, Vaimõisa mõisa omanike von Wilckenite ristipoeg, põimis lipu kokku kolmes värvikombinatsioonis ja just selles järjestuses – SININE-MUST-VALGE. Sest just need värvid kannavad jäägitult sajandite pikkust KOHALIKKU ja sügavalt euroopalikku kultuuri-identiteeti. Vastasel korral oleks pidanud selle identiteedi laenama naabritelt või kunstlikult looma ja see poleks eales maarahva südamesse läinud. Selle maarahva südamesse, kes alates 1857. aastast Johann Voldemar Jannseni (1818-1890) ettepanekul ning selgituse alusel end eestlasteks kutsuvad (saksa k. Ehsten ja Esten).

Emilie Rosalie Beermann (1860 - 1896)

Toon järgnevalt esile mitmed seosed, mis põhjustasid meie rahvusliku värvikombinatsiooni valiku. Igast seosest saaks kirjutada eraldi pikki traktaate, kuid püüan seda teadlikult vältida ja tuua välja kõige reljeefsemad seosed ja viited.

Esimene seos – MAARJAMAA

Tegelikult on kaudsemaid ja otsesemaid andmed kristliku õpetuse RAHUMEELSEST levitamisest/levimisest meie aladel juba X-XI sajandist, mida tõendavad arheoloogilised leiud. Maarjamaa nimetus pärineb aga tõenäoliselt aastast 1186, kui siin teadlikult kristlikku sõnumit levitama hakati, mida tunnistab ka Album „Terra Mariana 1186-1888“, millise ainuke originaaleksemplar asub tänapäeval Vatikani apostellikus raamatukogus.

Ent sekkus ka mõõk. Ja asi polnud teps mitte usus.
175. paavst Colestinius III kutsus 1193. aastal ristimaid üles korraldama põhjamaade paganate allutamiseks sõjakäiku Põhja-Kirde-Euroopasse. Seda mõtet toetas ka hilisem paavst Innocentius III, kelle valitsemise ajal 1197 aastal see sõda ka reaalse alguse sai. Euroopa ajaloos tuntakse seda sõda Liivimaa ristisõja nime all, mis kestis aastatel 1198 – 1290 ja lõppes sellega, et tänapäeva Eesti-Läti aladel, kus toona valdavalt meie sugulaskeeli räägiti, loodi nõrga keskvõimu ja tugevate omavalitsustega iseseisev riik, mis formaalselt paavstile allus – Liivimaa konföderatsioon. Tal oli ka ladnakeelne nimetus, millisena see riik Rooma paavsti toimetistes kirjas on – Terra Mariana e. Maarjamaa.

Seda riiki tuntakse meie historiograafias põhiliselt kui Vana-Liivimaad, keskusega Riias.

Eksisteeris ta kuni Liivimaa tükeldamiseni Liivi sõja (1558-1583) järgselt, kui Liivimaa jagati Rootsi- ja Taani Kuningriigi ning Kuramaa Hertsogiriigi ning Poola-Leedu riigi vahel.

On tähelepanuväärne, et see mitusada aastat Euroopas eksisteerinud riik omas ka lippu, mis oli äravahetamiseni sarnane tänase Soome lipuga, ainult, et valgel plagul oli mitte sinine rist vaid must rist. See oli ka ühtlasi ordu plagu.

Nimetatud perioodil olid Liivimaa liturgiliseks värviks Neitsi Maarja värv e. SININE, mis ka tänapäeval on kristlikus kultuuris laialdaselt kasutatav Neitsi Maarja värvina ja kasutatakse Neitsi Maarjaga seotud tähtpäevade puhul.

Tegelikult on kaudsemaid ja otsesemaid andmed kristliku õpetuse RAHUMEELSEST levitamisest/levimisest meie aladel juba X-XI sajandist, mida tõendavad arheoloogilised leiud. Maarjamaa nimetus pärineb aga tõenäoliselt aastast 1186, kui siin teadlikult kristlikku sõnumit levitama hakati, mida tunnistab ka Album „Terra Mariana 1186-1888“, millise ainuke originaaleksemplar asub tänapäeval Vatikani apostellikus raamatukogus.

Ent sekkus ka mõõk. Ja asi polnud teps mitte usus.
175. paavst Colestinius III kutsus 1193. aastal ristimaid üles korraldama põhjamaade paganate allutamiseks sõjakäiku Põhja-Kirde-Euroopasse. Seda mõtet toetas ka hilisem paavst Innocentius III, kelle valitsemise ajal 1197 aastal see sõda ka reaalse alguse sai. Euroopa ajaloos tuntakse seda sõda Liivimaa ristisõja nime all, mis kestis aastatel 1198 – 1290 ja lõppes sellega, et tänapäeva Eesti-Läti aladel, kus toona valdavalt meie sugulaskeeli räägiti, loodi nõrga keskvõimu ja tugevate omavalitsustega iseseisev riik, mis formaalselt paavstile allus – Liivimaa konföderatsioon. Tal oli ka ladnakeelne nimetus, millisena see riik Rooma paavsti toimetustes kirjas on – Terra Mariana e. Maarjamaa.

Seda riiki tuntakse meie historiograafias põhiliselt kui Vana-Liivimaad, keskusega Riias. Eksisteeris ta kuni Liivimaa tükeldamiseni Liivi sõja (1558-1583) järgselt, kui Liivimaa jagati Rootsi- ja Taani Kuningriigi ning Kuramaa Hertsogiriigi ning Poola-Leedu riigi vahel.

On tähelepanuväärne, et see mitusada aastat Euroopas eksisteerinud riik omas ka lippu, mis oli äravahetamiseni sarnane tänase Soome lipuga, ainult, et valgel plagul oli mitte sinine rist vaid must rist. See oli ka ühtlasi ordu plagu.

Nimetatud perioodil olid Liivimaa liturgiliseks värviks Neitsi Maarja värv e. SININE, mis ka tänapäeval on kristlikus kultuuris laialdaselt kasutatav Neitsi Maarja värvina ja kasutatakse Neitsi Maarjaga seotud tähtpäevade puhul.

Teine seos – baltisaksa värvid – SINI-VALGE.

Balti-sakslastel olid just eeltoodud põhjustel Maarjamaaga seonduvalt omad tunnusvärvid, mida sajandeid nad kasutasid oma territoriaalse identiteedi tunnusena ja kasutavad veel tänapäevalgi – SINI-VALGE.

Territoriaalse identiteedi all tuleb silmas pidada, et nii Maarjamaa kui Preisimaa olid omavahel väga tihedalt seotud, kui ei soovi tunnistada, et tegemist oli lausa poliitiliselt ühe sfääriga. Seda kuni XV. sajandi keskpaigani kui toimus nn Maiskondade konflikt, mille üheks tulemuseks oli Liivimaa poliitiline kaugenemine Preisimaast (Borussiast/Prussiast).

Vaimne seotus aga jäi. Ja nii kasutati sinist, musta ja valget baltisakslaste poolt erinevates kombinatsioonides niikuinii. Neid värve kasutati ka baltisaksa üliõpilaste poolt ülikoolides, eriti väljaspool kodumaad, kui taheti viidata oma päritolule territoriaalse kuuluvuse kaudu akadeemilises korporatiivses tegevuses. See omakorda viitab baltisaksa tugevale identiteedile. Nii näiteks on teada 1860. a. Karlsruhe ülikoolis loodud üliõpilaskorporatsiooni BBD (Baltica-Borussia Danzig) värvid ja lipp, mis on samuti SINI-MUST-VALGE.

 

Sinimustvalget lippu kasutava (täna) saksa tudengikorporatsiooni BBD vapp.

Kolmas seos – preisi värvid MUST-VALGE

Ülalnimetatud korporatsioon (BBD) on silmapaistev ka selles osas, et ta sidus endaga mitte ainult Liivimaa (tänapäeva Eesti-Läti) päritoluga üliõpilasi, vaid liitis endasse ka teise olulise saksakeelse grupi, kelle geograafiline identiteet oli seotud liivimaalastega – ida-preisi hinge kandva piirkonna üliõpilased (tänased Leedu, Poola alad koos Venemaa poolt okupeeritud Ida-Preisimaa e. Kaliningradiga). Just preislased on need, kelle rahvuslikku identiteeti on sajandeid seotud MUST-VALGE värvitooniga, mis peegeldub preislaste ajaloolistelt lippudelt ja vappidelt.

Enamgi veel – eeltoodust me juba ju teame, et Liivi konföderatsioon omas samu värvitoone ja sümboleid ning seegi pole juhus. Riigi sõjalise jõu põhiraskust kandis Liivi ordu, mis oli Teutooni ordu haru, kellele omakorda kuulusid suured maavaldused Liivimaal ja Preisimaal, olles ühtlasi Liivi konföderatsiooni liige.

Ülaltoodud tunnuste kasutamine jätkus aktiivselt ka hilisemal ajal, sealhulgas ka Vene Keisririigi võimu all, kes jättis Baltimaadele kehtima erikorra koos kõikide seisuslike õiguste, tavade ja kommetega.

Põhimõtteliselt saab väita, et terve ajastu XII sajand kuni XVIII sajand (osaliselt ka XIX sajand) olid Liivimaa värvisümboliteks erinevates kombinatsioonides SININE, SINI-VALGE ja MUST-VALGE.

Edasine on vaid kombineerimise küsimus, kas panna „lipupildil“ kõrgemale Maarjamaa ning Neitsi Maarja tunnusvärv sinine ja siis teised värvid või kombineerida need värvitoonid kuidagi kolmandat-neljandat moodi. Kuid sini-must-valgele alternatiivi ei tundu olevat.

Aga alates aastast 1897, kui ilmus Eesti tuntud vaimuliku Martin Lipu luuletus „Eesti, Eesti, ela sa“ (kogumik "Kodu Kannid I"), ei kao me rahva huultelt ja meeltest peaaegu pühalikud read:

Ehitagem Eesti kojad
Kolme kodu-värviga!
Võtku nendel Eesti pojad
Ennast ükskord ühenda’…

Rahvas on veendunud, et SININE peegeldab rahvuslikke aateid ja usku (tulevikku), MUST kodumaa mulda ja rahvuslikku kuube ning VALGE kannab endas me rahva püüdu õnne ning valguse poole!

See on hea, sest mis elu see ilma veenva usuta ning ilusa romantikata on.

Paul Puustusmaa

on 12 January 2019
Hits: 238
powered by social2s

Soovituslikke poliitikablogisid

Jaak Madison'i blogi

KLIKI: PILDIL või SIIN

   

Jaak Madison

Rahvasaadik Sakalamaalt
Euroopa parlamendi saadik
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE)

Henn Põlluaas'a
blogi

KLIKI: PILDIL või SIIN

   

Henn Põlluaas

Rahvasaadik Harjumaalt
RIIGIKOGU e. Eesti parlamendi eks-esimees
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) 

 

ÜLES