Eesti LIPU lugu ilma romantikata.
Ma väidan, et Eesti rahvuslipp on hästi läbi mõeldud ning tasakaalukas värvikombinatsioon, mis sümboliseerib ajaloolise kirikliku- ja ilmaliku võimu ühtsust Maarjamaal e. Eesti- ning Liivimaal. Siinjuures sinivalge on kiriklik ja mustvalge on ilmalik osa. Kõik tuleneb traditsioonidest ja ajaloost.
Seega Eesti lipu lugu läheb tegelikult tagasi päris kaugesse aega. Siin on romantikat hulga vähem, küllaga on aga selgust ja kultuurijuuri. Kindlalt saab öelda nii nagu iga teise heraldilise sümboli kohta, et mitte midagi ei ole lihtsalt niisama ning juhuslikke kokkusattumusi esineb harva, kui üldse.
| Ei ole ka juhus see, et esimese Eesti lipu õmmelnud Põltsamaal elav eestlase hingega sakslanna Emilie Rosalie Beermann, kelle isa oli head haridust omav Gustav Heinrich Beermann, Vaimõisa mõisa omanike von Wilckenite ristipoeg, põimis lipu kokku kolmes värvikombinatsioonis ja just selles järjestuses – SININE-MUST-VALGE. Sest just need värvid kannavad jäägitult sajandite pikkust KOHALIKKU ja sügavalt euroopalikku kultuuri-identiteeti. Vastasel korral oleks pidanud selle identiteedi laenama naabritelt või kunstlikult looma ja see poleks eales maarahva südamesse läinud. Selle maarahva südamesse, kes alates 1857. aastast Johann Voldemar Jannseni (1818-1890) ettepanekul ning selgituse alusel end eestlasteks kutsuvad (saksa k. Ehsten ja Esten). |
Emilie Rosalie Beermann (1860 - 1896) |
Toon järgnevalt esile mitmed seosed, mis põhjustasid meie rahvusliku värvikombinatsiooni valiku. Igast seosest saaks kirjutada eraldi pikki traktaate, kuid püüan seda teadlikult vältida ja tuua välja kõige reljeefsemad seosed ja viited.
Esimene seos – MAARJAMAA
|
Tegelikult on kaudsemaid ja otsesemaid andmed kristliku õpetuse RAHUMEELSEST levitamisest/levimisest meie aladel juba X-XI sajandist, mida tõendavad arheoloogilised leiud. Maarjamaa nimetus pärineb aga tõenäoliselt aastast 1186, kui siin teadlikult kristlikku sõnumit levitama hakati, mida tunnistab ka Album „Terra Mariana 1186-1888“, millise ainuke originaaleksemplar asub tänapäeval Vatikani apostellikus raamatukogus. Ent sekkus ka mõõk. Ja asi polnud teps mitte usus. Seda riiki tuntakse meie historiograafias põhiliselt kui Vana-Liivimaad, keskusega Riias. Eksisteeris ta kuni Liivimaa tükeldamiseni Liivi sõja (1558-1583) järgselt, kui Liivimaa jagati Rootsi- ja Taani Kuningriigi ning Kuramaa Hertsogiriigi ning Poola-Leedu riigi vahel. On tähelepanuväärne, et see mitusada aastat Euroopas eksisteerinud riik omas ka lippu, mis oli äravahetamiseni sarnane tänase Soome lipuga, ainult, et valgel plagul oli mitte sinine rist vaid must rist. See oli ka ühtlasi ordu plagu. Nimetatud perioodil olid Liivimaa liturgiliseks värviks Neitsi Maarja värv e. SININE, mis ka tänapäeval on kristlikus kultuuris laialdaselt kasutatav Neitsi Maarja värvina ja kasutatakse Neitsi Maarjaga seotud tähtpäevade puhul. |
 |
Teine seos – baltisaksa värvid – SINI-VALGE.
|
Balti-sakslastel olid just eeltoodud põhjustel Maarjamaaga seonduvalt omad tunnusvärvid, mida sajandeid nad kasutasid oma territoriaalse identiteedi tunnusena ja kasutavad veel tänapäevalgi – SINI-VALGE. Territoriaalse identiteedi all tuleb silmas pidada, et nii Maarjamaa kui Preisimaa olid omavahel väga tihedalt seotud, kui ei soovi tunnistada, et tegemist oli lausa poliitiliselt ühe sfääriga. Seda kuni XV. sajandi keskpaigani kui toimus nn Maiskondade konflikt, mille üheks tulemuseks oli Liivimaa poliitiline kaugenemine Preisimaast (Borussiast/Prussiast). Vaimne seotus aga jäi. Ja nii kasutati sinist, musta ja valget baltisakslaste poolt erinevates kombinatsioonides niikuinii. Neid värve kasutati ka baltisaksa üliõpilaste poolt ülikoolides, eriti väljaspool kodumaad, kui taheti viidata oma päritolule territoriaalse kuuluvuse kaudu akadeemilises korporatiivses tegevuses. See omakorda viitab baltisaksa tugevale identiteedile. Nii näiteks on teada 1860. a. Karlsruhe ülikoolis loodud üliõpilaskorporatsiooni BBD (Baltica-Borussia Danzig) värvid ja lipp, mis on samuti SINI-MUST-VALGE, et rõhutada identiteeti ja ajalugu. |
Sinimustvalget lippu kasutava (täna) saksa tudengikorporatsiooni BBD vapp. |
Kolmas seos – preisi värvid MUST-VALGE
Ülalnimetatud korporatsioon (BBD) on silmapaistev ka selles osas, et ta sidus endaga mitte ainult Liivimaa (tänapäeva Eesti-Läti) päritoluga üliõpilasi, vaid liitis endasse ka teise olulise saksakeelse grupi, kelle geograafiline identiteet oli seotud liivimaalastega – ida-preisi hinge kandva piirkonna üliõpilased (tänased Leedu, Poola alad koos Venemaa poolt okupeeritud Ida-Preisimaa e. Kaliningradiga). Just preislased on need, kelle rahvuslikku identiteeti on sajandeid seotud MUST-VALGE värvitooniga, mis peegeldub preislaste ajaloolistelt lippudelt ja vappidelt.
Enamgi veel – eeltoodust me juba ju teame, et Liivi konföderatsioon omas samu värvitoone ja sümboleid ning seegi pole juhus. Riigi sõjalise jõu põhiraskust kandis Liivi ordu, mis oli Teutooni ordu haru, kellele omakorda kuulusid suured maavaldused Liivimaal ja Preisimaal, olles ühtlasi Liivi konföderatsiooni liige.
Ülaltoodud tunnuste kasutamine jätkus aktiivselt ka hilisemal ajal, sealhulgas ka Vene Keisririigi võimu all, kes jättis Baltimaadele kehtima erikorra koos kõikide seisuslike õiguste, tavade ja kommetega.
Põhimõtteliselt saab väita, et terve ajastu XII sajand kuni XVIII sajand (osaliselt ka XIX sajand) olid Liivimaa värvisümboliteks erinevates kombinatsioonides SININE, SINI-VALGE ja MUST-VALGE.
Edasine on vaid kombineerimise küsimus, kas panna „lipupildil“ kõrgemale Maarjamaa ning Neitsi Maarja tunnusvärv sinine ja siis teised värvid või kombineerida need värvitoonid kuidagi kolmandat-neljandat moodi. Kuid sini-must-valgele alternatiivi ei tundu olevat.
Aga alates aastast 1897, kui ilmus Eesti tuntud vaimuliku Martin Lipu luuletus „Eesti, Eesti, ela sa“ (kogumik "Kodu Kannid I"), ei kao me rahva huultelt ja meeltest peaaegu pühalikud read:
Ehitagem Eesti kojad
Kolme kodu-värviga!
Võtku nendel Eesti pojad
Ennast ükskord ühenda’…
Rahvas on veendunud, et SININE peegeldab rahvuslikke aateid ja usku (tulevikku), MUST kodumaa mulda ja rahvuslikku kuube ning VALGE kannab endas me rahva püüdu õnne ning valguse poole!
See on hea, sest mis elu see ilma veenva usuta ning ilusa romantikata on.
Paul Puustusmaa